Riina’s experience

Käisime veebruarikuus Kanaaridel emaga, Tenerifel täpsemalt. Ostsime sealt koju kaasa ühe komplekti kastmeid – 2006. a on ajakiri Köök neid nimetanud mojo’ks (nimetus tuleb portugali keelest).

Olgu liha- või kalatoitude juurde, tüüpilised kanaari kastmed mojod (sõna jällegi portugali keelest) tuuakse alati lauale väikestes kaussides. Punane mojo – pikantne oliiviõli kaste hulga tšillipipra, safrani, küüslaugu, mandlite, juustu jm lisanditega. Roheline mojo – oliiviõlile on lisatud koriandrit, petereselli, paprikat.  Kolmandaks on tavaliselt küüslauguga tugevalt maitsestatud majonees – seda mojoks ei kutsuta. Kastmeid müüakse ka poodides, kus neid igaüks koju kaasa saab osta.

Igatahes – proovisime neid suve hakul ühe korra vist mingi grill-liha kõrvale. Tee mis sa teed, aga need olid üleliia äädikased ja keegi neid sellest ajast rohkem puutunud polegi. Kuni eilseni, kui ma otsustasin ühte neist siiski veidi hävitada. Abiks oli siinjuures teadmine, et kui äädikast asja hautada, peaks äädikast suhtkoht vabanema.

Võtsin siis väikse purgi šampinjone, hakkisin nad suht väikseks (sest mul on seentega mingi oma teema). Järgmiseks mõned väiksed hapukurgid, hakkisin suht väikeseks. Seejärel võtsin kapist porrujupi ja hakkisin sellest ka osa ära. Siis hakkliha pannile, pruunistasin natuke ja lisasin mõned teelusikatäied kastet peale, õige pisut veel pannil ja valasin siis pannilt kaussi ära, sest köögiviljad oli ju vaja ka ära praadida vähe. Köögiviljadele panin ka kastet peale maitsestamiseks suht kohe kui nad olid pannil kuumaks läinud. Näpuotsatäis soola ka, veidi hautamist ja hakkliha pannile tagasi. Mingi hetk panin seda kastet veel usinasti juurde – seda oli ju ikkagi hävitada vaja.

Kolmandiku purgist suutsingi lõpuks ära teha. Hautasin seda kastet madalal tulel kuni spagetid valmis said. Kaste spagettidele ja igatahes väikevennalt sain kiitvaid kommentaare! :D

Sain eile õelt ühe suure suvikõrvitsa, sellise poolemeetrise. Muidugi tuleb siis kohe igast retsepte otsida, mida sellest teha, kohe hommikusöögiks. Toidutare.ee lehel sattusin suvikõrvitsaomleti retsepti otsa. Ma seda retsepti siia kopima ei hakkagi, pole väga mõtet, ma selle järgi niikuinii väga täpselt ei teinud :D

Ühesõnaga, lõikasin kõrvitsal väikse jupi otsast, võtsin seemned välja ja riivisin sellise peenema riiviga. Sellisega, millega tavaliselt porgandisalatit nt tehakse. Lõin kaussi lahti 2 muna, lisasin supilusikajagu piima (suvikõrvitsast tuleb niipalju vedelikku, et alguses tulebki vähe panna), kloppisin nad lahti, segasin riivitud suvikõrvitsa hulka, maitsestasin soola ja pipraga ning valasin segu pannile. Seal lasin ühelt poolt küpseda, lõikasin neljaks ja keerasin iga tüki teistpidi, et teiselt poolt ka küpseks  ja oligi valmis. Selline mahlane, mõnus, maitsev ja mul esimest korda tehes, nagu ikka, pisut soolane.

Kindlasti jõuab see mu toidulauale veel ja veel, kuniks seda suvikõrvitsat jagub ;)

See sai alguse juba eelmisel pühapäeval kui Kristi toidupoes pisut liiga palju pirne korvi ladus. Need jäid muidugi keeksisöömise tõttu korvi paremaid päevi ootama. No need paremad päevad jäidki tulemata, kuni tänaseni. Kuna nad juba päris ära hakkasid väsima ja meil parajasti Marina õhtul külla tulemas Katani asustajaid mängima, sai muidugi mõeldud-tehtud, et kooki ma küll tal poest kaasa tuua ei lase. Parem teen siis juba ise. Eriti kuna see on juba tavapäraseks saanud, et kodus on kindlasti mune, jahu, küpsetuspulbrit ja rosinaid-pähkleid.

Hommikul küpsetasin Heleni juurde kaasa maitsestamata jogurtiga tehtud kardemonikeeksi. Nüüd siis läksin Nami-nami ja Toidutare lehele pirni võimalikke kasutusviise otsima. Olulisemateks tingimusteks, et peab olema lihtne teha ja et kõik asjad peavad kodus olemas olema. Nii ma siis selle pirni-ploomi koogi otsa sattusingi.

Pirnikook

Allikas: Targu talita
Autor: Sirje Rekkor

Ploomide, metsapähklite ja rosinatega pirnikook, mida võib pidulikul puhul serveerida vaniljejäätise või vaniljekastmega.

Koostisosad:
125 g võid või küpsetusmargariini (200 g)
1,5 dl suhkrut (2,4 dl)
2 muna (3 tk)
2,5 dl nisujahu (4 dl)
1 tl küpsetuspulbrit (1,6 tl)
2 sl vahukoort (3,2 sl)
4 pirni (6,4 pirni)
8 kivideta kuivatatud ploomi (~13 tk)
0,5 dl rosinaid (0,8 dl)
0,5 dl hakitud metsapähkleid (0,8 dl)
rasvainet koogivormi määrimiseks
riivsaia üleraputamiseks
tuhksuhrut koogile raputamiseks

Valmistamisviis

1. Ahi soojendada 200ºC.
2. Või sulatada paksu põhjaga keedunõu ja jahutada.
3. Lahtikäiv koogivorm (läbimõõduga 24 cm) määrida rasvainega ja raputada üle riivsaiaga.
4. Või vahustada suhkruga, lisada ükshaaval munad pidevalt vahustades.
5. Nisujahu segada küpsetus pulbriga ja sõeluda muna-või segusse.
6. Segada ühtlaseks, lisada koor ja segada ühtlane taigen.
7. Pirnid koorida, südamikud eemaldada ja viljaliha lõigata viiludeks.
8. Ploomid hakkida peeneks, rosinad segada vähese jahuga.
9. Taignasse lisada 1 viilustatud pirn, ploomitükid, rosinad ja pähklipuru.
10. Taigen valada koogivormi, ülejäänud pirniviilud laotada taignale.
11. Küpsetada keskmisel siinil 200ºC juures 30-35 minutit.
12. Lasta jahtuda, enne serveerimist raputada peale tuhksuhkrut.
13. Pidulikul puhul võib kooki serveerida vaniljejäätise või -kastmega.

28cm vormi jaoks on vaja kogused läbi korrutada 1,6-ga. Teisiti tegin seda, et võid panin poole vähem kui retseptis öeldud, lisasin 1tl vaniljesuhkrut tavalise suhkru hulka + näpuotsatäis soola. Küpsetasin 35+5 min. Viimaseks 5 minutiks keerasin kooki ahjus 180 kraadi :D Sõime seda vaniljejäätisega, milles olid šokolaaditükid sees. Igatahes tuli välja ülimaitsev :) Pirne jäi ka pisut üle, teinekord võib need veidi paksemateks viilakateks lõigata.

Ja et oleks pilt silme ees:

From 2009-10-11-katan

Leidsin külmkapist sinna ammusest ajast seisma jäänud kinnise hapukoorepaki ja topsi maitsestamata jogurtit. Niisama neid enam väga süüa ei tahtnud ja nii siis tuli leida kiirelt üks retsept, mille koostisosad suuremas jaos kodus olemas ja mida väga lihtne teha.

Nami-nami tuli selles osas appi, pakkudes mulle kardemoni-hapukoorekeeksi retsepti. Katsetasin seda esimese hooga peaaegu originaalis – ehk siis hapukoorega ja vaid rosinaid panin pähklitega koos keeksi sisse. Andis mõnusama meki :) Teisel korral asendasin hapukoore maitsestamata jogurtiga, osa jahust täisterajahuga ja panin rosinaid, kreeka- ja sarapuupähkleid. Kolmandal korral asendasin jällegi osa jahust täisterajahuga, hapukoore asemel kasutasin maitsestamata jogurtit ja panin rosinaid, mandleid ja sarapuupähkleid. Seekord said ka rosinad hakitud. Jällegi ülimaitsev hoolimata sellest, et jogurti unustasin ja see sai lisatud põhimõtteliselt vahetult enne koogi ahju panemist. Päris tüütu oli seda taigna sekka segada, aga mikseri abil see kuidagimoodi ka õnnestus. Igatahes oli tulemus ülihea!

(pilt pärineb nami-nami lehelt)

Koostis:

1 suur muna
100 g suhkrut
3 sl õli
200 g hapukoort (või maitsestamata jogurtit)
1 tl kardemoni
180 g nisujahu (võib osa asendada täisterajahuga)
1.5 tl küpsetuspulbrit
50 g hakitud värsket sarapuupähkleid ja kreeka pähkleid (ka näiteks rosinaid, mandleid, kuivatatud aprikoositükke vms)

Valmistamine:

Klopi muna suhkruga vahule, lisa õli, hapukoor ja küpsetuspulbri ja peenestatud kardemoniga segatud jahu. Viimasena sega juurde hakitud pähklid/rosinad.
Kalla tainas väiksemasse võitatud keeksivormi. Küpseta 180-kraadises ahjus 30-40 minutit, kuni keeks on pealt kaunilt kuldne ning koogi keskele torgatud puutikk kuivaks jääb.
Lase täielikult jahtuda, siis lõika viiludeks. Ka soojalt väga hea, aga lõigata on seda siis suht kehvapoolne.

PS! Vormi ostsin Kristiine Prismast ja maksis 59.-

Ühel täiesti teistsugusel päeval otsustasime täiesti teistmoodi tee Tallinnast Viljandisse ette võtta. No hea küll, Tallinn-Tartu maanteed väldime juba ammu ja seda vana Viljandi maanteed mööda olime ka juba mitmeid kordi sõitnud. No seekord oli aega küllaga ja seepärast võtsime ette väikese kõrvalepõike Laupa mõisa juurde ja Soomaa äärde Hüpassaarde. Ja vahepeale jäi selline vahva koht nagu RMK tõrvaaugu puhkekoht.

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

Pildid on albumis ka:

Täitsa lambist avastasin ükskord, et võiks ju täitsa ise suppi keeta. Kondist ja puha. Seepärast, et ema kodus hapukapsasuppi kondist keetis :D

Lihaga

Igatahes mõeldud ja suht tehtud ka. Ostsime poest siis ühe mõnusa kondiga lihatüki, loputasin külma veega ära ja panin potti keema. Peale valasin 1.5 liitrit vett ja oli täitsa piisavalt. Kui liha keema läks, korjasin vahukulbiga soga pealt ära (espetsiaalselt käisin veel päeval vahukulpi ostmas), riputasin soola sisse, leidsin isegi ühe terve ilusa koorega sibula ja jätsin liha vaikselt keema. Pliidi taimeri peale märkisin 1,5 tundi. Kui 45 min sellest möödunud, panin sisse kaalikakuubikud, siis natuke aega hiljem porgandi, siis kapsa-kartuli-lillkapsa ja aja möödudes oligi maitsev supp/ühepajatoit valmis. Liha võtsin välja, hakkisin ära ja panin tükid supi sisse, et kõikidesse portsudesse ikka seda jaguks.

Kanaga

Eile katsetasin siis kanalihast suppi teha. Ostsin 2 kanakintsutükki, loputasin külma veega ja keema. Jällegi sama teema, et keema, vaht pealt ära, sool-pipar-sibul-küüslauk puljongi maitsestamiseks, köögiviljad sisse ja valmis. Sedapuhku otsustas Jürgen aga selle kanakintsu ära “smoorida”. Ehk siis kui supp valmis, võttis kintsu supi seest välja, lasi panni peal võil ära sulada ja küpsetas seda kana siis seal mõne hetke mõlemalt poolt. Olevat väga maitsev olnud :D Ainult et järgmine kord võtan vähemalt ühel kanakintsul naha ära, natuke rasvane jäi minu jaoks see supp. Ahjaa, kana teema läks kokku 1h, võiks isegi natuke vähem keeta, piisaks täiesti.

Niiet kui tunnike aega on supi keetmiseks, siis igatahes on see kõvasti parem ükskõik mis puljongist tehtud supist.

Folgiga algas meil mõlemal ametlik suvepuhkus. Selle jaoks oli meil muidugi plaane igasuguseid, enamus kohtadest sai täitsa külastatud :) Esimeseks oli meil planeeritud Värska kant. Kuna Värskas olev muuseum aga esmaspäeviti kinni ja teisipäeva hommikuks oli tarvis Viljandis tagasi olla, tuli sellesse plaani väiksed muudatused teha. Lebotasime siis folgiväsimuse pühapäeval välja ja panime Põlva poole ajama.

Esimene peatus oli Võrtsjärve ääres, kus ema väikse supluse tegi, mina põlvini vees käisin ja Jürgen niisama kaldal parme söötis. Vesi oli väga soe, sogane ja mitte just kõige kutsuvam :D No igatahes sai järve linnukese kirja. Vaatasime hiljuti valmissaanud vaatlustorni üle ja nautisime Võrtsjärve ilu.

From 2009-07-27-rabas

From 2009-07-27-rabas

From 2009-07-27-rabas

Sealt edasi Tartusse ja Põlvasse. Järgmisel päeval võtsime plaani Lonny’ga sõitma minna Ahja jõele ja seejärel väike rabamatk ette võtta. Taevaskoja jäi lihtsalt mugavasti nende kahe plaani vahele :D Lonny kapten ei tahtnud meid küll esialgu selle sõidu peale võtta, mis just siis minemas oli, kui kohale jõudsime, aga pärast pisikest porisemist saime ikkagi käidud. Väga mõnus sõit oli ja kuigi ilm oli päris soe, hakkas jõe peal ikka parasjagu jahe.

From 2009-07-27-rabas

Pärast paadisõitu tegime väikse jalutuskäigu metsas, st vaatasime seal Taevaskoja matkarajal kõige olulisemad kohad üle ja peesitasime pisut Suure Taevaskoja juures muru peal päikse käes. Igati mõnus olemine.

Kui see kohustuslik osa tehtud, võtsime suuna Meenikunno rabale. Enne tuli veel üks poeke üles leida, et veidi keha kinnitada (mis esiti tundus mitte kuigi olulisena, aga hiljem tõestas, et ilma polekski saanud). Meenikunno raba matkaraja alguses oleva päikesetõusu maja juures tegime väikse pikniku – pehme tuul paitamas ja päike rabalaukal sillerdamas.

Kui rabas olev laudtee käidud sai, jõudsime järgmise RMK majakese juurde. Ja sealt algas meie toreda seikluse hoopis teistsugune pool. Nimelt oli vaja kõik kaasavõetud anumad mustikaid täis korjata. Otseloomulikult see meil ka õnnestus. Majakese juures oli juba mustikaid palju, aga mida edasi, seda rohkem neid oli. Ühel hetkel tuli lihtsalt vägisi ennast mustikate juurest ära sundida, sest muidu oleks võinud sinna metsa jäädagi. Kuna meil polnud väga täpset aimdust, kui pikk metsatee tagasi auto juurde on, ei saanud seda minekut liiga hilja peale jätta.

Oh õudu, kui ühel hetkel avastasime, et märgitud rada rabaservas otsa lõpeb. Ema käis suisa kaks korda sama rada läbi. Me olime peale kõige muu ju lahtiste jalanõudega ja neid sipelgaid oli seal metsa all ikka kohutavalt palju ja nad ajasid väga närvi mind ikka. Kui õige rada leitud, panime mööda seda ajama, aga see metsaalune oli ikka väga märg. Mul olid ju alt aukudega plätud jalas :D Kõigele tipuks otsustas ilm just sel ajal ära keerata, kui me veel metsas olime. Ehk siis selline hea sahmakas hoovihma tuli ja me kõik saime suht kontideni märjaks. Aga mustikad olid head!!!

Kerge eine Põlvas ja südaööks saime Viljandisse tagasi. Seiklus oli väga tore ja sinnakanti tahaks kindlasti veel tagasi minna. Kant on igatahes täiesti super!

Eelmistel aastatel olen püüdnud folgist pigem eemale hoida. Kui võimalik, siis Viljandisse ei lähe. Kui pole võimalik mitte minna, siis üldiselt väga sinna linna peale folkima ei lähe. Kui see ka võimalik pole olnud, siis ma olen sealt linnapealt varakult koju ära läinud.

Seekord olid asjalood aga väga teisiti. Ehk oli asi selles, et suur stress sellega, et rahvas minu pool seal Viljandis ööbib, jäi ära. Esimesel õhtul olid Kristi ja Kaisa ööbimas, teisel ööl Kaisa ja Siim. Niiet kõik läks hästi selles suhtes.

Esiti tuli rongisõit Viljandisse ette võtta. No ja siis mõlemal õhtul läksime niimoodi mõnusasti pärast õhtusööki linna peale vaatama, mis toimub. Mõlemal õhtul käisime ka ühel kontserdil ja rokkida sai kõvasti. Muidugi nõuab see praegusel hetkel natuke liiga palju mälusopis surkimist, et meenutada, mis bändid olid. Ahjaa, üks oli kindlasti Zetod ja Lenna Kuurmaa. Teine, mis tegelikult oli siis esimene, ehk reede õhtul, oli Svjata Vatra. Väga väga head kontserdid ja selle piletiraha eest ei pidanud üldse pettumagi. Sai jalga keerutada, hüpata ja isegi kaasa laulda. Päris palju oli igasuguseid sõpru-tuttavaid ringi liikumas ja ma tõdesin järjekordselt, et mulle meeldib nii käia, et pole mingit päevapileti või festivalipassistressi. Ses suhtes, et meil oli oma voli, kas minna kontserdile või hängida niisama kuskil inimestega, selle asemel et muretseda, et kas ikka jõuame nüüd maksimaalselt igast kontserditele, mille eest justkui nagu ette ära makstud on.

Igatahes, jäin väga rahule ja ilmselt järgmisel aastal ma sinna folginädalavahetusele omale midagi muud ette ei planeeri :)

Lisaks sellele, et maikuus usinasti sessitada saime, päris parasjagu igasuguseid aineid ja eksameid tuli ju ära teha, juhtus nii, et 1. juunist plaanisime omaette kolida. Kaua me ikka seal Mustamäe teel niimoodi visiitelu elame, eks. No ja kui nüüd lõpuni aus olla, tahtsin ma oma riideid ikka riiuli otstarvet täitva ülearuse kušeti asemel siiski kapis hoida :D

Mõeldud-tehtud ja kortergi leitud. Sütiste teel, ühel pool mets ja teisel pool PERH – selline see valik siis tehtud saigi. Kahetoaline, suure rõduga ja elamiseks igati mõnus. Kõikide asjade kolimine võttis ka kohutavalt kaua aega. Mul on vist siiani Nõmmel veel terve hulk paberimajandust tolmu kogumas. Igatahes oli see vähemalt minu arvates isegi natuke nunnu, kui ma kolmandal päeval pärast võtmete kättesaamist otsustasin eelmisest voodist teki ja padjad autosse pista, et see äratulek kauemaks ei veniks.

Kuna üks kolimine peab ju ometi külaliste küllakutsumisega kulmineeruma, siis seda sai usinasti ka tehtud. Ajaloo huvides võiks ju kuskil see info kajastuda – külalisteraamatuga on meil siiani kitsad lood.

Kõigepealt käisid meil nö “mitteametlikult” külas Jürgeni ema ja õde. Siis lubatud küllakutse minu vennale ja Jürgeni õele – neile sai ju lubatud, et enne me teisi sõpru külla ei kutsu, kui nemad käinud pole. Siis käisid mu vanemad korterit üle vaatamas. Seejärel väike soolaleivapidu minu ja Jürgeni sõpradega, mis puhul ma kirsi-toorjuustukooki tegin. Läks natuke aega mööda ja külla tulid mu head sõbrannad, kunagised kooliõed Viljandi päevilt. Siis õnnestus isetehtud kooki pakkuda mu kallile kolleegile ja ta perele. Kuna esimesel korral ei saanud paljud kohale tulla, siis tuli otseloomulikult sõprade jaoks korraldada veel teinegi üritus – sedapuhku sain neid kostitada vahemerehõngulise lahtise pirukaga ja mustika/rabarberikoogiga.

Need üritused on igatahes väga mõnusad olnud ja usun et edaspidigi saavad paljud toredad sõbrad meile külla tulla, kellega suure suve tõttu pole olnud võimalik külastamise aegu klapitada :)