Riina kogemised

Eile öösi enne magamajäämist tuli selline mõte pähe, et ma olen õel, paha ja vastik. Õel AK vastu, et ma tema suure armastuse ees seisan, paha O vastu, et ma ka tema suure armastuse ees seisan ja ise teda armastada tahan ja vastik iseenda vastu, et ma lasen endale nii palju haiget teha kogu aeg.

Muidu ei toimunud eile aga muud huvitavat midagi, kui et istusime päev otsa O-ga toas ja talvitusime niisama. Lisaks vaatasime õhtupoole põnevat filmi “Fahrenheit 9/11″, mis päris huvitavaid teooriaid kajastas. David Copperfield’i nii mõnelegi trikile tõi selgitust aga hoopis selline saade nagu “David Copperfield’i trikkide seletused”, lisaks hõljumise trikile nägi seal ka seda, kuidas vabadusesammas näiteks ära kaotati inimeste silme all.

Hmm… täna näiteks juhtus selline lugu, et kui niisama linnas sõitsime, helises telefon :P ja mis te arvate, kas mulle pakuti täiesti lambist tööd või mitte :D Päris koom igatahes. Helistati siis Meriton hotellist ja pakuti nende vanalinna hotelli administraatori töökohta. Kutsuti järgmiseks päevaks intervjuule, et siis vaadata, kas ma oma CV vääriline ikka olen.

Ootasin terve hommikupooliku, et keegi mind selleaastasele noorte infomessile Teeviit kutsuks, kuna tahtsin sealt koolide kohta infot otsida. No aega läks, aga asja sai. K oli töö juures igavlemas ja tuli niisama uurima, et mis siis uut toimub ka. No sai siis temaga see messile minek ka kokku lepitud.

Kohaleminek kulges eriliste viperusteta, kuigi ma polnud eelnevalt veel marsruudil Ülemiste-Kesklinn-Pirita sõitnud autoga. Esimesed muljed messist sisse imetud, leidsime ennast ahistatuna ühe Mainori koolipoisi poolt, kes meil kindlasti nende kooli soovitas õppima minna, kuna seal pidi meeletult praktikat saama ja üldse hästi lahe pidi olema.

Olles veel rajalt maha võetud veel nii mõnegi aktiivselt kooli tutvustava noormehe poolt, sai meil lõpuks siiski kõrini. Otsustasime, et sel aastal oli mess üldse kuidagi tühi ja mõtlesime siis O-le üllatusesinemise teha, kuna ta ei teadnud, et K minuga koos on. Trepist ülesminek oli vist kõige õudsam, mis mul kunagi ette on tulnud – mu jalad lihtsalt olid nii rasked, et ma ei suutnud neid üles tõsta. Lisaks sellele oli selline tunne, et kohe vist on ühte oksendamispaika ka vaja.

Süda vist pani konkreetselt sajaviiekümnega, nii rõve oli lihtsalt olla, sest mu kõige hullemad kahtlused saidki teoks – O oli koos AK-ga :S No ise ma selle tee valisin ja üritasin siis vähemasti mitte väga sitasti kellelegi öelda. Ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, kuni ükskord sealt pääsen. Õhku jäi lihtsalt liiga väheks. No jumal tänatud, et ikka K seal oli :D muidu oleks ma konkreetselt hullunud seal vist :D

No ja kui meil siis ikka väga kõrini veel saja viiekümne tiiru tegemisest messiplatsil kõrini sai, ei olnud noored tuvikesed veel oma juttudega ühele poole saanud. Lõpuks õnnestus mul sealt siiski pääseda, aga kahjuks oli mu venitusetrenn rikutud, kuna pulss oli liiga kõrge ja emotsionaalselt keskenduda ka suhtkoht keeruline. K lõbustas senikaua O-i ja kui siis lõpuks mul trenn läbi sai, õnnestus mul väikese mustamäe tee tiiruga koju jõuda, et siis õhtu otsa taastuda.

Hommikul, st suhteliselt päevapoole juba, Pärnu poole ajama, sest nagu alati, tundus seegi kord, et hakkame hiljaks jääma. Esimesed muljed olid pigem positiivsed ja terve päev möödus suure koolitamise tähe all.

Päeva lõpp oli aga kõige algus, st oma sünnipäeva võtsin vastu 600 kraadistel sütel kõndides. Alguses oli hea, siis oli natuke valus ja lõpuks tulitasid jalad terve öö otsa. Samas tekkisid vaid paar pisemat villi, mille asukohad näitasid, et võiks natuke üritada oma tervist kontrollida kuskil :P Kuulasime mitu tundi veel J juttu ja istusin niisama nati internetis, et õnnitlusi vastu võtta. Muidu oli aga ülilahe ja teeks teinekord veel, kui vaja :P

Arctic’u spordiklubi treening sai siis ka täna ära proovitud. Ruumid olid suhtkoht nõmedad, aind miskid raudkapid tabalukkudega.

Jõusaal oli tglt päris lahe, aga treeningsaali jõudmiseks pidi kuskilt täiega tagatrepist alla minema, mis oli suhtkoht masendav. Pärast trenni oli aga selline tunne, et sealt trepist enam üles ei olegi võimalik saada :P Trenn oli iseenesest samasugune BodyPump nagu Fittest’iski, ei midagi eriti vahet. Eks neil vist ongi peamine see, kuidas keegi treener need 52 ilmunud kava enda jaoks kokku panevad. Aga mis peamine, trenn iseenesest oli lahe ja nüüd on veel suurem soov veelgi rohkem trennis käia :D

Üks selline huvitava nimega koolitus on, kuhu ma homme minema peaks. Koolituse nimi on tegelikult pikk ja keeruline: “Saavutama õppimine ehk tee oma mõte teoks”. Enne veel aga tuleb E Hiina-Helsinki-Eesti lennuki pealt kinni püüda ja ta Viljandisse toimetada.

Igatahes tõotab huvitav ja põnev kodutee tulla, kuna Viljandi kandis pidi tee totaalselt jääs olema ja E autol on suvekummid all.

kohtusime AK-ga Järve selveris… mul pidi süda välja kargama… pidin pärast kümmekond minutit lihtsalt ringi kõndima, et rahuneda… appi kui õudne on tegelikult reaalselt inimestega kohtuda, kes on ainult arvutiekraanil figureerinud ja nüüd on nad siis “päriselt” elus… :S

See kohtumine juhtus nii, et käisime O-ga mõlemad vetsus… ja ta pidi ootama mind… kui ma välja tulin, oli O juba ootamas… ja kui mina kohale jõudsin, tulid kuskilt ootamatult AK koos mingi sõbraga… krt… ma ei suuda isegi vihane olla… ainult meeletult pettunud… sest oh mind naiivitari, ma mõtlesin, et nad suudavad oma platoonilisel sõprade tasandil olla… muidugi ei ole nad praeguseks muud teinud kui mõned korrad kohtunud ja jäätist söömas käinud aga ikkagi… :S ma olen hetkel vist küll täielik zombi… kui kohutav… no ma saan aru küll, et tglt vist AK siiski O jaoks nii palju ei tähenda, muidu vastaks ta igale AK sõnumile jne… AK oli ndlavahetusel ungaris ja muudkui sõnumineeris kogu aeg… O ütles, et ta ei viitsi trükkida, muidu kirjutaks küll vastu ka… :S mul seest keerab täiega praegu :S

Hihhii, Fittest’is trennis on siis seks korraks käidud… nüüd mitu tundi pärast tagasijõudmist on jälle täitsa okei olla :P Ja pole see BodyPump midagi nii õudne… kuigi tglt meil H-ga said vist pärast esimest viite minutit trenni algusest möödudes selg korralikult märjaks. Jalad võttis ka läbi, aga kõik sõltub, milliste raskustega teha ja kuidas paras tundub… me tegime kõige nõrgematega ja võttis lihased kõik korralikult ikka läbi küll ;) Pärast trenni kõndisime koju ja hiljem H-i muljeid kuulates tuli naer peale… ta oli samamoodi koju jõudes kaheks tunniks voodisse pikali kukkunud nagu minagi :D Igatahes oli väga vahva ja lähen kindlasti teinekord veel sinnasamasse trenni, kui jälle tunne peale tuleb, et tahaks midagi head ;)

paha-paha olla päev otsa – olen millegipärast tänase päeva kohta kirjutanud. Aga no eks vahel peab paha ka olema, et pärast jälle hea hakkaks.

ehk siis I sai 50 aastat nooreks. Õhtul oli suur ja äge pidu Centrumi restoranis. Kohal olid igasugused huvitavad karvased ja sulelised erinevatest Eestimaa linnadest. Sugulased ja muud tähtsad inimesed. Pidu oli lahe, fotojäädvustused ka päris mõnusad ja üldse. O oli ka täitsa tubli ja pidas ilusti ilma virisemata terve õhtu vastu. I jäi vist ülimegarahule, pidu lõppes ka päris normaalsel ajal ja tglt oli fun.

Täiesti totaalne toasistumise päev. Mitte ühte minutit ei käinud ka õues. Appi kui õudne… ja nüüd on juba uus päev koitmas ja ei saa enam midagi teha. O on väga vaikne ja omaette olnud, üldse ei taha suhelda, aga no eks kõigil ole vahest pahad päevad. See-eest on ta aga usinasti jälle internetis suhelnud. No las ta siis jääb. Hommikul kl 10 pean bussijaamas olema E-l vastas, et ta spordiklubisse südamekoormuse testi tegema viia. Päeval väike kingiotsimine ja siis õhtul muusikali vaatama.

Pask. Ja TOEFL-ile peaks registreeruma kui meelde tuleb, järgmine neljapäev on see asi juba.