Archive for December, 2004
Õel, paha ja vastik
Eile öösi enne magamajäämist tuli selline mõte pähe, et ma olen õel, paha ja vastik. Õel AK vastu, et ma tema suure armastuse ees seisan, paha O vastu, et ma ka tema suure armastuse ees seisan ja ise teda armastada tahan ja vastik iseenda vastu, et ma lasen endale nii palju haiget teha kogu aeg.
Muidu ei toimunud eile aga muud huvitavat midagi, kui et istusime päev otsa O-ga toas ja talvitusime niisama. Lisaks vaatasime õhtupoole põnevat filmi “Fahrenheit 9/11″, mis päris huvitavaid teooriaid kajastas. David Copperfield’i nii mõnelegi trikile tõi selgitust aga hoopis selline saade nagu “David Copperfield’i trikkide seletused”, lisaks hõljumise trikile nägi seal ka seda, kuidas vabadusesammas näiteks ära kaotati inimeste silme all.
Aina põnevamaks läheb
Hmm… täna näiteks juhtus selline lugu, et kui niisama linnas sõitsime, helises telefon :P ja mis te arvate, kas mulle pakuti täiesti lambist tööd või mitte :D Päris koom igatahes. Helistati siis Meriton hotellist ja pakuti nende vanalinna hotelli administraatori töökohta. Kutsuti järgmiseks päevaks intervjuule, et siis vaadata, kas ma oma CV vääriline ikka olen.
emotsioone rohkem kui rubla eest
Ootasin terve hommikupooliku, et keegi mind selleaastasele noorte infomessile Teeviit kutsuks, kuna tahtsin sealt koolide kohta infot otsida. No aega läks, aga asja sai. K oli töö juures igavlemas ja tuli niisama uurima, et mis siis uut toimub ka. No sai siis temaga see messile minek ka kokku lepitud.
Kohaleminek kulges eriliste viperusteta, kuigi ma polnud eelnevalt veel marsruudil Ülemiste-Kesklinn-Pirita sõitnud autoga. Esimesed muljed messist sisse imetud, leidsime ennast ahistatuna ühe Mainori koolipoisi poolt, kes meil kindlasti nende kooli soovitas õppima minna, kuna seal pidi meeletult praktikat saama ja üldse hästi lahe pidi olema.
Olles veel rajalt maha võetud veel nii mõnegi aktiivselt kooli tutvustava noormehe poolt, sai meil lõpuks siiski kõrini. Otsustasime, et sel aastal oli mess üldse kuidagi tühi ja mõtlesime siis O-le üllatusesinemise teha, kuna ta ei teadnud, et K minuga koos on. Trepist ülesminek oli vist kõige õudsam, mis mul kunagi ette on tulnud – mu jalad lihtsalt olid nii rasked, et ma ei suutnud neid üles tõsta. Lisaks sellele oli selline tunne, et kohe vist on ühte oksendamispaika ka vaja.
Süda vist pani konkreetselt sajaviiekümnega, nii rõve oli lihtsalt olla, sest mu kõige hullemad kahtlused saidki teoks – O oli koos AK-ga :S No ise ma selle tee valisin ja üritasin siis vähemasti mitte väga sitasti kellelegi öelda. Ma lihtsalt ei suutnud ära oodata, kuni ükskord sealt pääsen. Õhku jäi lihtsalt liiga väheks. No jumal tänatud, et ikka K seal oli :D muidu oleks ma konkreetselt hullunud seal vist :D
No ja kui meil siis ikka väga kõrini veel saja viiekümne tiiru tegemisest messiplatsil kõrini sai, ei olnud noored tuvikesed veel oma juttudega ühele poole saanud. Lõpuks õnnestus mul sealt siiski pääseda, aga kahjuks oli mu venitusetrenn rikutud, kuna pulss oli liiga kõrge ja emotsionaalselt keskenduda ka suhtkoht keeruline. K lõbustas senikaua O-i ja kui siis lõpuks mul trenn läbi sai, õnnestus mul väikese mustamäe tee tiiruga koju jõuda, et siis õhtu otsa taastuda.
