Riina kogemised

Ma leidsin raamatu, kus vahel
lihtne kuivand põllulill.
Ja juba hargneb mõtteahel
ja juba hing on elevil.

Kus puhkes ta? Kas hetke ainult
või kaua õilmitseda võis?
Kes selle kord küll noppis vainult?
Miks siia pandud on see õis?

On’s rõõmsa kohtumise täheks
või lahkumise märgiks see,
et meelest iialgi ei läheks
üks vaikne, üksik metsatee?

Ja mis siis hiljem sai neist kahest?
Kas ootas ees neid õnn või piin?
On’s elus veel või hukkund vahest,
nii nagu nüüd see õiski siin?

His gaze, going past those bars, has got so misted
with tiredness, it can take in nothing more.
He feels as though a thousand bars existed,
and no more world beyond them than before.

Those supply powerful paddings, turning there
in tiniest of circles, well might be
the dance of forces round a centre where
some mighty will stands paralyticly.

Just now and then the pupils’ noiseless shutter
is lifted. – Then an image will indart,
down through the limbs’ intensive stillness flutter,
and end its being in the heart.

http://www.artofeurope.com/rilke/ril9.htm

Love

Because of you, in gardens of blossoming flowers I ache from the
perfumes of spring.
   I have forgotten your face, I no longer remember your hands;
how did your lips feel on mine?
   Because of you, I love the white statues drowsing in the parks,
the white statues that have neither voice nor sight.
   I have forgotten your voice, your happy voice; I have forgotten
your eyes.
   Like a flower to its perfume, I am bound to my vague memory of
you. I live with pain that is like a wound; if you touch me, you will
do me irreparable harm.
   Your caresses enfold me, like climbing vines on melancholy walls.
   I have forgotten your love, yet I seem to glimpse you in every
window.
   Because of you, the heady perfumes of summer pain me; because
of you, I again seek out the signs that precipitate desires: shooting
stars, falling objects.

From Passions and Impressions
copyright © 1978 by the Estate of Pablo Neruda
Translation by Margaret Sayers Peden
copyright © by Farrar, Straus, and Giroux, Inc.

http://boppin.com/neruda.html

Sidney Sheldon – Nothing Lasts Forever (ingl. k.)

(1995) Three young doctors-their hopes, their dreams, their unexpected desires…

Dr. Paige Taylor: She swore it was euthanasia, but when Paige inherited a million dollars from a patient, the D.A. called it a murder. Dr. Kat Hunter: She vowed never to let another man too close again until she accepted the challenge of a deadly bet. Dr. Honey Taft: To make it in medicine, she knew she’d need something more than the brains God gave her. Racing from the life-and-death decisions of a big major hospital to the tension-packed fireworks of a murder trial, NOTHING LAST FOREVER lays bare the ambitions and fears of healers and killers, lovers and betrayers. And proves once again that no reader can outguess Sidney Sheldon, the master of the unexpected.

Ajaviiteks päris okei, vabatahtlikult vist väga ei viitsi rohkem Sheldonit lugeda. “Tell me your dreams” oli üllatav ja põnev, lõpplahendus ootamatu, praeguse jutu puhul oli aga kuidagi varakult juba tunne, et kõik lõpeb hästi nagu ühes Ameerika jutus ikka juhtuma peab. Eriti millegagi ei üllatanud ja üldse oli selline tunne, et saaks juba ruttu läbi, saan juba midagi uut ja huvitavamat ja teistsugust lugema hakata. Kui tõesti midagi muud teha ei ole ja midagi paremat ette võtta, siis aga palun :)

Originaalnimi: Girl with a Pearl Earring
Režissöör: Peter Webber
Näitlejad: Colin Firth, Scarlett Johansson, Tom Wilkinson, Judy Parfitt, Essie Davis
Delft, Holland, aasta 1665. Peale isa pimedaksjäämist peab 17-aastane Griet endale pere toetamiseks tööotsa leidma. Ta saabki teenijakoha maalikunstnik Johannes Vermeeri peres.

Sealt areneb edasi lugu, mis tundub justkui uskumatuna. Kunstniku tööde tellija, suhteliselt ebameeldiv mees, leiab teenijatüdruku uskumatult ilusa olevat ja tellib temast pildi. Samal ajal läheb aga kunstniku alati rase olev naine armukadedusest hulluks. Midagi füüsilist kunstniku ja teenijatüdruku vahel ei juhtu, aga ometi juhtub rohkem kui oleks pidanud.

Väga teistmoodi film, kui see üldine jama, mida meile sisse söödetakse iga päev. Scarlett Johansson on minu lemmikute nimekirja juba ammu sattunud, nüüd olin vaid meeldivalt üllatunud, et tema seal filmis oli.

Põhimõtteliselt tahtsin seda filmi näha juba siis kui olin vaid pealkirja ja filmi plakatit näinud ning tunnistan, et saingi sellest täpselt seesuguse elamuse, mida ootasin ;) Väga hea emotsioon, seltskond ka tore ja järjekordne päev ongi korda läinud :)

Wilkie Collins – The Woman in White (ingl. k.)

(1860) The Woman in White, a novel by Wilkie Collins, is a mystery narrated by draughtsman and artist Walter Hartwright and various other characters within the tale: most of whom are potentially questionable in what they say (as in Browning’s The Ring and the Book). It was published in 1860. The story begins with Walter’s late night meeting of the titular woman dressed in white who he rescues from a group of pursuers. Walter goes to work in the service of the selfish and unpleasant Mr Fairlie as a drawing instructor and in doing so meets his niece Laura who strongly resembles the mysterious woman in white. Walter falls in love with Laura, but naturally there is a hitch. Laura does love Walter but is engaged to Sir Percival Glyde. Deceit, love and various unmaskings ensue that explain the strange confinement within an asylum of Anne Catherick. Tense adventures, villainy and gloriously fitting retributions are Collins’ remedies.

Selle raamatu üle on mul vist sel suvel küll kõige rohkem hea meel olnud, sest ta oli mulle toredaks kaaslaseks, kui mul seda kõige rohkem vaja oli. Lahedalt kirjutatud, teistmoodi kui tänapäevane kirjandus üldjuhul, paljusid lauseid oli endalgi huvitav mõelda, et kuidas neid öelda võidi või mõelda tol ajal. Kohati venis küll, aga suutsin seda positiivsest küljest vaadata. Nüüd on järgmine Wilkie Collins’i teos mind ootamas, mis oli loetud teosega sarnaselt üks kuulsamaid. Seda ka, et tegelikult oli ainult jutt ise 630 lk pikk, lisaks veel sissejuhatused, lõppsõnad ja kommentaarid, igatepidi parasjagu palju lugemist.

Guy de Maupassant – Mont-Oriol (eesti k.)

(1887) We can watch the life of a woman who is suffering from vices and distresses of the society. Though, in difference from Jeanne de Vauds, Christiane (it is the main heroine) is not obedient to a life and prejudices of the society, she struggles with the society for her life and love. She knows well what she wants and doesn’t give up. Christiane is strong passionate woman, but at that time she is romantic and mysterious. maybe, boring life with a husband who loves only money, influenced upon her. Her husband, William Andermatt, need nothing except money, even marriage is not a real marriage for him, if it was inferred without a profit. Of course, he married Christiane with profit, too.

Christiane desires intensely a love and an admiration , she finds it in a treatment of Paul Bretigny. He loves her. Christiane throws herself into a gulf of the forbidden love with courage. Their love is showed fine and romanticly. Loving, they improve themselves among others, they change. Love is a great power, and we understand it, reading “Mont-Oriol”. But it is at first, and then -cold indifference. Why? Christiane is pregnant, and now, where are Paul’s tender affection and admiration? They’re gone. Now he feels only contempt to a pregnant woman. He is changeable spoiled man. His passion ends as quickly as it begins.

There’s a question – was it a real love or no? Though, we feel an optimistic note in the end of the novel (remember “Une vie”), the new love has begun – pure, true and eternal. It is mother’s love to her child, because now Christiane has a daughter.

Mõnus ajaviide, natuke sarnane selle esimese Guy de Maupassant’i teosega “A life”, vahe ainult selles, et üks oli inglise keeles, teine eesti keeles. Lugemise suhtes suurt vahet polnudki tegelikult, ühtmoodi head olid mõlemad. Selle teose puhul üllatas mind lõpplahendus, mis ei olnudki nii roosiline ja lilleline nagu asjade käigust arvata võis. Sellised naised nagu peakangelane, on hämmastavad oma enesekindluse ja reaalsustajuga. Järjekordselt julgen seda soojalt soovitada, kui vihmase ilmaga toas midagi suuremat teha ei oska.

Herman Hesse – Stepihunt (eesti k.)

(1927) Harry Haller on ühteaegu kentsakas ja uje ning pistab rinda psühholoogilise kriisiga, milles on palju autori enda samast eluperioodist. Kaootiline kombinatsioon Jungi, Nietzsche ja budismi teooriatest on läbi Hesse sule omandanud meisterliku ja erudeeritud võrgustiku eksistentsiaalsetest arutlustest ja probleemidest.

Seda teost olen ma vahelduva eduga üritanud keskkoolist saadik läbi lugeda. Paar korda isegi inglise keeles lugemisele mõelnud, aga siiski asja pooleli jätnud. Seekord võtsin ta oma reisile kaasa, kus teadsin aega olevat süveneda. Asi oli lõppkokkuvõttes päris huvitav lugeda, selline sürr veidi. See aitas ka kindlasti kaasa, et ma lõpust veidi autori kommentaare lugesin ja seal mainis ta, et enamjaolt saavad inimesed sellest loost valesti aru. Ma ei oska öelda, kas ma valesti või õigesti aru sain, aga huvitav oli sellegipoolest. Ise imestasin veel, et mis selles siis nüüd nii keerulist oli, et ma seda 5 korda varasemalt olen lugema hakanud ilma kaugele jõudmata.

Mary Morris – the waiting room (ingl. k.)

(1989) Mary Morris intricately weaves the lives of three generations of the Coleman family in this evocative novel of healing and forgiveness, love and war. “You become enthralled . . . The strength of The Waiting Room lies in its convincing characters”.

This is a novel about three generations of women whose lives have been shaped by waiting–for love to begin, for wars to end, for life to move on to its next phase.

Mõnusalt lahe lugemine. Alguses kartsin, et on mingi hale armastuslugu, aga tuli välja, et siiski mitte. Sisu oli päris huvitav ja eluline ning lõpplahendus omajagu ootamatu.

Kuna ma täna täitsa üksi kodus olen, siis tuli midagi vastavat ka välja nuputada, mida õhtuks süüa teha. Võtsin siis poeriiulilt mõned asjad ja lõpuks tuli päris vahva asi välja.

Kõigepealt vesi keema, natuke soola sisse ja basmati riisi kott keema. Seejärel pann tulele ja pool pakki Rakvere frikadelle vähese õliga ära praadida. Kui nad parajalt küpsenud, valada peale pool purki Felix’i kastet (täna proovisin Tex Mex oma), lisaks pool väikest purki punaseid ube ja pool purki väikest mehhiko segu (mais, hernes, paprika). Lasta kuumaks kõik koos ja kui riis valmis, siis pool sellest riisikotikesest sinna kogu segule juurde segada ja ongi maitsev söök kiirelt valmis :)

Mis homme õhtusöögiks on? …