Riina kogemised

Hella Wuolijoki – NISKAMÄE KIRED

Lavastaja: Peeter Tammearu
Kunstnik: Jaak Vaus
Kostüümikunstnik: Ingrid Agur
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Mängivad: kõik Ugala näitlejad

«Niskamäe kired» on ühtaegu ülev ja maalähedane lugu, mis sisaldab Mulgimaalt pärit eesti-soome kirjaniku Hella Wuolijoe Niskamäe-saaga kolm esimest näidendit.

Ühest küljest pakub see lugu läbilõike poolest sajandist ühes Soome külas, ent eelkõige on tegu siiski ühe perekonna looga. See on lugu Niskamäe talust, niskamäelaste pere- ja armusuhetest, kirgedest ja kohustustest, talu ja suguvõsa püsimisest.

Mulle meeldis, tõsiselt kohe. Kindlasti aitas kaasa, et sain Rootsis K käest julgustust, et üle 3 tunni kestvaid etendusi ei tohi karta. Kaasa aitas ka see, et lugu on olnud publikupreemia Kuldõun laureaat aastal 2003. Aga tõsiselt – näitlejad olid viimne kui üks super, igaüks omas rollis täpselt selline, et teistsugusena ei oskakski ette kujutada. Lavastuse sisu – no enam tõetruum ei saagi vist olla… Kuigi tegelaskujude elud said alguse juba 19 sajandi lõpupoole ja näidati, kuidas elu veidi vähema kui 100 aasta jooksul väga palju ei muutunud. Kuidas juba tol ajal olid mehed litsid ja naised kannatasid kodus. Kuidas raha valitses naiste üle ja naised oma meeste üle, sest ükskõik kui tihti mehed võõraste naiste juures küla peal ei käinud – pakane ajas nad alati koju tagasi. Ühesõnaga – väga super etendus ja mul on siiralt hea meel, et ma selle ära nägin, sest suure tõenäosusega enam sama asja ei kordu, mis kevadel juhtus, kui viimane etendus ära tehti ja pärast ikkagi veel edasi mängiti.

Kahju ainult, et inimesed rohkem ei plaksutanud, mina oleks jõudnud neid näitlejaid küll veel 2 korda vähemalt lavale tagasi kutsuda! ;)

Väga hea elamus ühesõnaga. Järgmine etendus on tulekul 11.02.2006, sedapuhku siis Antonio Buero Vallejo “LÕÕMAV PIMEDUS”
Read more

tegelikult imestun ma vahel ise ka, kui palju filme ma näinud olen. Väga suur osa neist jäi minu ameerika aastasse, kuna seal on päris hea kinos käia ja DVD-sid sai väga soodsa raha eest laenutada. Enim on mul muidugi meeles sellised erilisi emotsioone tekitanud filmid nagu Zoolander, mille ma olin mingi raha eest tellinud ja kuna torm tuli keset ööd, passisin 4h üleval et viimast poolt tundi filmist näha.

Moulin Rouge, mida ma vaatasin vähemalt 3-4x vist, kuna ta mulle lihtsalt nii-nii väga meeldis, siis ma vist suures osas Nicole Kidmani fänniks hakkasingi.

Star Wars II tuli vist tol hetkel välja ja ma läksin ükskord kinno, et suvalist filmi vaadata ja ikka vaatasin Star Warsi ära :P Star Wars’i teisi osasid ka päris palju, kuna need olid ju niii popid sel ajal.

Monster’s Inc, mida ma lastega koos vaatamas käisin kinos ja kui väike poiss mulle sülle ronis, kuna ta neid kolle kartis ja kuidas see pärast siis kodus tal lemmikfilm oli, kui see dvd peal välja tuli.

Spiderman, mida me koos pereema ja lastega vaatamas käisime ja pärast mäkis söömas ja kuidas lastel oli mitu nädalat järjest see spidermani tuur peal, et muudkui hüppasid ringi ja käega psiu ja psiu :D

Swordfish, mida me koos peresõpradega vaatasime ja see nii intensiivne oli, et filmi lõpus vaatasime kõik üksteisele otsa, et mis seal nüüd siis tegelikult toimus.

Oi, tegelikult oli neid palju, neid filme kokku… ja tegelikult, mis kõik need emotsioonid mulle tagasi tõi ja et ma neist siin üldse kirjutama hakkasin, oli see, et ETVst on täna õhtul film Wonder Boys, mille sisust ma enam suurt midagi ei mäleta, aga emotsioon on alles, et see oli midagi väärt ja et kui aega ja tahtmist on, võib seda ka jälle uuesti kunagi vaadata.

mind hämmastab järjest enam iga päevaga, KUI palju venelasi meil koolis on, KUI kõvat häält nad teevad ja KUI tüütult härivad nad on ja kuidas nad sellest ise aru ei saa. Ma tõesti pole kunagi varem endas rassismi tundemärke leidnud, aga selle vene keelt kõneleva rassi koha pealt hakkab mu kannatus tõsiselt katkema. Ja see pole ju ainult mina, kes nii arvab…

teise külje pealt aga… no okei, see tuleneb pigem inimeste enda lollusest pigem, mitte rahvusest või millestki muust, aga ikkagi… päris mõtekas tundub olevat koolipinki nühkida ja ülikoolis käia, kui sa ei vaevu ühte päris tiheda liiklusega ristmikku, kus sa kunagi ei tea, kust ja kui kiirelt auto tuleb eriti sellises hämaras hallis ilmas nagu täna, ületades kontrollima, kui kaugel autod on ja kas on turvaline üle tee minna. Muidugi jah, armastus ju teeb ka pimedaks ja neil oli ju armastus – no käest kinni kõnnitakse ikka ju kui armastus on :D niiet lisaks oma eluga riskimisele riskisid need noored ka mõlema eludega… okei, võib-olla ma teen liiga suure numbri sellest, aga ükskord ja kuidagi peab ju see kohale jõudma, et see kriitiline 1,3kg hallollust ongi see, mis elu elamisväärseks teeb. Kui see on läinud, kapsastunud, või täiesti surnud, siis pole kooli, sõpru, armastust, midaiganes!!!

Kas tõesti käituvad jalakäijad liikluses korralikuMALT ainult siis, kui telekast reklaamikampaaniad on, kuidas ülekäigurajal inimesed surma saavad???

24h on ilmselgelt vähe ühe ööpäeva jaoks, kui sul on peaaegu 9h kooli järjest, palju kodutöid, süüa (teha) vaja, kõige muu vajalikuga tegeleda ja lõpuks leida veel need 8-9h, et mõistlikult välja puhata oleks võimalik. Kas nii hakkabki olema? Kell 23 vaatan kella ja mõtlen, mis kõik tegemata veel on ja lükkan need unelt armu oodates homsesse. Mu ainus rõõm on need mõned hetked, mis mul õnnestub iseenda jaoks leida. Isegi telekat ei jõua enam vaadata.

Õnneks saan nädalavahetusel veidi puhata, ma loodan. Kuigi tähtajad on kukil ja palju asju teha, suudan võib-olla Viljandis veidigi produktiivsem olla (kuigi praegugi väga viga veel pole, aga alguse asi ju).

Käesoleva semestri ainete nimekiri ka siis:

Mikro- ja makroökonoomika – kaks KT-d, vb pole eksamit vaja teha
Arvutid I – ainult eksamit tahaks teha, juba kolmandat korda
Matemaatiline analüüs II – kole, kole, arvestades, kui raske see analüüs I oli
Web-teenused ja internetilahend. arhitektuur – projekt ja vb üks KT, keegi ei tea :D
Arvutivõrgud – õppejõud on okei, kui nüüd ainest ja asjadest ka aru saaks, oleks pool tehtud :P
Objektorienteeritud programmeerimine Javas – õudne, öäkk, ma täiega vihkan programmeerimist
Andmebaasirakenduste programmeerimine – loe eelmist kirjeldust :D

Ma pole veel uusi kaustikuid ostnud. Eelmisel semestril kulutasin igatahes päris meeletult paberit, seekord võib-olla õnnestub vähemaga hakkama saada, aga kui mitte, siis pole ka hullu :P Sõjas ja ülikoolis on kõik lubatud?! :P

oijah, teisipäevased päevad hakkavad edaspidi keerulised olema. Nimelt algab mul kool kl 9 matemaatilise analüüsiga ja kestab non-stop kuni 17.30ni välja. Sinna vahele mahuvad sellised rõõmud nagu “andmebaasirakenduste programmeerimine aka ARP” loeng, “mikro- ja makroökonoomika” loeng, “arvutivõrgud” loeng ja “Objektorienteeritud programmeerimine Javas aka JOOP” harjutus/progemistund. Täna olid õnneks pooled loengud lühemad ja viimane harjutustund jäi ära õppejõu haigestumise tõttu, aga sellegipoolest oli väsitav. Magasin poolteist tundi kui koju jõudsin.

Homme ootab mind aga “arvutid I” 2,5h loeng ja esimene tõsine “arvutivõrgud” loeng ning midagi, mida ma juba ammu-ammu pikisilmi oodanud olen – TTÜ VI-s korpuses toimuv doonoripäev!!!

esimene uue semestri emotsioon, superlahe noh!!! ma seisin analüüsi tunnis konkreetselt mingi 50 mintsa aind seina najal püsti ja kirjutasin vapsee mingi papka peal aind, kuna vahvad üliõpilased olid otsustanud selle väikse miniklassi VI korpuse keldris ummistada. Venelased-eestlased vähema ja rohkema jutuga, kõik olid kohal. Kusjuures pärast mind tuli veel mingi 7, kellest 2 vene neiut suutsid ennast kuskile ära mahutada klassi, ainult selleks, et siis terve tunni seal omavahel kõva häälega jutustada :S

Oh jeerum-jeerum, järgmine nädal lähen teise õppejõu tundi!

Eelnenud semester on nüüd minu jaoks ametlikult läbi. Tulemuseks 2 arvestust ainetes saksa k. ja vene k., hinne 1 aines “Programmeerimise põhikursus”, hinne 2 aines “Side”, hinne 3 aines “Füüsika” ja hinne 4 aines “Matemaatiline analüüs I”. No peaaegu kõik hinded saidki esindatud ju :P Positiivne igatahes ja eks nüüd siis väike puhkus Rootsimaal ja siis jälle uue hooga uue semestriga jändama hakata ;)

Kusjuures, lahe on see, et niipalju on igast põnevaid üritusi tulemas järgmine semester, et ma üldse ei jõua äragi oodata :P

Pay It Forward (2000)

Young Trevor McKinney, troubled by his mother’s alcoholism and fears of his abusive but absent father, is caught up by an intriguing assignment from his new social studies teacher, Mr. Simonet. The assignment: think of something to change the world and put it into action. Trevor conjures the notion of paying a favor not back, but forward–repaying good deeds not with payback, but with new good deeds done to three new people. Trevor’s efforts to make good on his idea bring a revolution not only in the lives of himself, his mother and his physically and emotionally scarred teacher, but in those of an ever-widening circle of people completely unknown to him.

Summary written by Jim Beaver {jumblejim@prodigy.net}

Jõuluvaheajal vaatasin selle filmi ära. Väga asjalik ja liigutav ühteaegu. Mõtlemisainet küllaga ning mis kõige positiivsem – leidsin internetist, et selle liikumisega “Pay it forward” on maailmas liitunud väga palju inimesi.

ok. räägime üldiselt. ttü on tallinna kõige suurem kool, praktiliselt võib-olla isegi eestis üks suurimaid :P ja kuigi teatud organisatsioon oli algselt üldse vaid majandustudengitele, siis on liikmeid ka üle terve tallinna koolide laiali. No sellest saan ma veel aru. Samas tundub mulle, et justkui töötatakse vastu sellele, et uued liikmed kohe käe valgeks saaksid ja igalt poolt osa võtta. Väga ülekohtune tundub, et ei arvestata ttü õpilastega aastaplaane, koosolekuid, konverentse korraldades, ometigi on ju akadeemiline kalender tükk aega varem olemas ja teada, et millal vaheajad, eelnädalad, sessid ja semestrid käivad.

Seetõttu tundubki justkui saboteerimisena see, kui üks suuremaid konverentse planeeritakse semestri esimesse nädalasse, millega seoses tuleb kindlasti eelnädalal lokaali koosolek pidada, mille ajal paljud tipikad puhkavad ja talverõõme naudivad pärast sessi ja enne uut rasket 16-t nädalat. Siinkohal tekib mul küsimus, et kellega siis kokkuvõttes plaane tehakse? Kellega nõu peetakse ja kuupäevi paika pannakse? Kas nendega, kes aktiivselt kohal käivad neil koosolekutel, mis alati kesklinnas toimuvad, justkui nöök neile, kes ttü lähedal pesitsevad (ja paljud tudengid ju elavadki siin, va need, kes tööl käivad ja kes enamus ajast niikuinaa tallinnas on ja saavad igalpool kohal käia)? No sellisel juhul ma võib-olla alles hakkan natuke aru saama, kuhu see organisatsioon liigub (või mitte).

Ja muidugi kui vastuseks tuleb, et alati on sellistel aegadel tehtud ja nii peabki alati olema, siis sorry, ma olen vist tõesti vales peatuses rongile peale läinud. No ja teisest küljest, kui ei meeldi, saan ju alati järgmises peatuses maha minna – vähemalt hetkel tundub see veel lohutusena. Niisiis, mis järgmiseks?

Vabandused, kui mõte segaseks jäi, eks proovin teinekord värske peaga siis uuesti selle läbi mõelda.

(hihii, võib-olla on mul lihtsalt probleem, et ma ei saa üldse teiste liivakasti enda traagika tõttu mängima minna :P)