Riina kogemised

“ma ei saa aru emme, sa oled nagu mingi needus. Iga kord kui sa midagi räägid, jooksevad mul siin kõik asjad kokku!” hõikas 10-aastane väike arvutihuviline poiss selle peale, kui ema talle juba kolmandat korda meelde tuletas, et kell on palju ja magama tuleb minna.

Nii palju siis needusest, hetk hiljem töötab mäng jälle suurepäraselt, ema on korduväratuse peale pandud ja umbes 10 minuti pärast võib siis järgmist hõiget altkorruselt kuulda, et aeg on lõpetada.

mõelda vaid, veel 6 päeva ja see semester on AMETLIKULT läbi. Ma ei suuda uskuda, kuhu see aeg kõik läinud on. Selles suhtes, et ma ju tean küll, et AIESECi asjad lisasid kiirust, koolis oli ühtteist teha, tsättida oli ju ka vaja :D Aga ikkagi. See aeg ei tule ju enam kunagi tagasi, mis nüüd jälle mööda on läinud. Just eelmisel nädalal ühe sõbraga kohtudes juhtus nii, et enne kui ta mul külast ära läks, sattus jutulõng kuidagi vanuste peale. Kuidas mina ikkagi pea 3 aastat temast vanem olen ja kuidas tema pea 3 aastat minust noorem. Pärast masendusin õhtu otsa, et täitsa lõpp ikka küll… et kus mina see 3 aastat tagasi olin ja kus ma tegelikult täna olla tahaks… Kõik on nii sassis ja pea peale keeratud ja aeg muudkui tuhiseb mööda.

Seepärast ma ootangi huviga, mida toob mulle see aeg, kui sess läbi ja eksamid tehtud. Sest siis hakkab minu elus see periood, kus ma Tallinnas esimest korda 9-6ni tööl käima hakkan ja seda terve suvi vähemalt. Kõigest nädalavahetused jäävad vabaks… Ja AIESEC… talle pean ju ka suvel aega pühendama :)

Igatahes arvan ma, et see rutiin, mis töölkäimisega kaasneb, saab mulle ainult head teha, eks? Aga natuke kurb on ikka… eriti seepärast, et ma välismaale ei saa, aga küll ma järgmine aasta lähen, kui kõik seda rada pidi liikuma hakkab, mida ma tahaks. Noh ses suhtes et tegelikult on mu elu üks paras kari buffalosid ja ma pean neid vaikselt suunama hakkama sinna suunda, kuhu ma tahaks. Ühekorraga ju ei saagi. Aga ma tunnen, et ma olen juba päris hea algusega hakkama saanud ;)

Lõpetuseks viimasest nädalast kokkuvõtvalt veel seda, et tegelikult oli lahe nädal. Hoolimata sellest, et O oli päris mitu päeva kodust ära ja ma ennast vahepeal päris üksi tundsin, said jälle teistmoodi asjad lahendusi. Eriti pean silmas seda teisipäevast külalist, kes ennast siit blogist kindlasti ka ära tunneb ühel või teisel moel. Nüüd ma tean, et mul pole vaja midagi karta – ma saan hakkama küll :D Oh, mõistujutuks läks ära, aga mul on endal kindlasti aasta pärast naljakas lugeda :P

Olge mõnsad ja kohtume juba õige pea, eks ;)

kulub alati marjaks ära ju, eks ;) Selle saatis mulle T

A married couple in their early 60s was out celebrating their 35th wedding anniversary in a quiet, romantic little restaurant. Suddenly, a tiny yet beautiful fairy appeared on their table and said, “For being
such an exemplary married couple and for being faithful to each other for all this time, I will grant you each a wish.”

“Oh, I want to travel around the world with my darling husband” said the wife. The fairy waved her magic wand and – poof! two tickets for the Queen Mary II luxury liner appeared in her hands. Then it was the husband’s turn. He thought for a moment and said: “Well, this is all very romantic, but an opportunity like this will never come again. I’m sorry my love, but my wish is to have a wife 30 years younger than me.” The wife and the fairy were deeply disappointed, but a wish is a wish… So the fairy waved her magic wand and – poof! – the husband became 92
years old.

The moral of the story: Men, who are ungrateful bastards should remember that fairies are female.

Kaua aega üksi elanud inimestel on suhteliselt raske harjuda olema/elama teisega koos. Näiteks paistab see tihti välja töökollektiivides – inimene, kes elab üksi, näib sageli tunduvalt isekam. Ta võib tõusta oma toolilt ja keerata raadio põhja hetkel, kui kuuleb sealt oma lemmiklugu – ja ta ei tule selle pealegi, et ehk tema kõrval tööd tegev inimene seda lugu ei naudi. Ta ei tee sedasi mitte seepärast, et ta ei taha teisega arvestada – vaid seepärast, et ta ei ole harjunud seda tegema. Ta ei näe oma tegevuses midagi kummalist enne, kui tema tähelepanu sellele juhitakse.

Seda lugesin täna marta ja potsataja blogist ja hakkasin kohe paralleele enda ja O kohta tõmbama. Mina olen ju suurest perest pärit, kus tuli alati kõiki asju jagada ja omavahel läbi saada ja muidugi tulid kõik tegemised ära teha, isegi kui õed-vennad igal pool lärmasid. Sama lugu, kui USAs olin, samuti 3 väikest last teevad parasjagu kisa-kära, et sellega mitte harjunud inimesed oma asju tehtud ei saa kui lapsed toas. Niiet praktikat olen ma ju küll saanud. O seevastu tundub olevat pigem sellisest rahulikust perest pärit, kus kõik oma asjadega vaikselt tegelevad, lisaks elas ta üksi mingi aja ka Tallinnas enne kui kokku kolisime. Kõigest eelnevast tulenevalt tundub mulle rohkem kui arusaadav, et mina tahan ja vajan taustamüra oma asjade tegemiseks ja ma tunnen ennast selles keskkonnas paremini. Tema aga tahab rahu ja vaikust. Telekas kinni, aken kinni, Riina suu kinni ja ongi superlahe :D

Teine hästi lahe asi, mis mind erutas oli see, et sügisest avab Eestis uksed Balti filmi- ja meediakool. Mul mängis raadio 2 ja seal oli stuudios parasjagu üks mees, kelle nime ma ei mäleta, kes rääkis siis täpsemalt, mida see kool endast kujutab. Ma arvan, et kui see kool nüüd hästi käima saadakse, siis on vast lootust mõne aja pärast Oscarite jagamist juba ainuüksi seepärast vaadata, et eestlasedki nominendid on :P Rohkem infot selle kohta peaks leidma Balti filmi- ja meediakooli veebilehelt.

Just äsja kutsuti mind ka töölepingut sõlmima niiet mul läks kolmas asi puha meelest, mida siia kirja tahtsin panna :P woohoo :D

Täna tegin kiirelt ühe sellise naljaka küsimustiku, T ütles et see miski uus mood neid küsimustikke teha :D Ma ka ju ei tea. Enivei, aadress on selline ja ehk saad ka midagi uut ja põnevat teada sealt minu kohta :P

Ahjaa, et seal pole tegelikult midagi keerulist, paned ainult nime ja meiliaadressi, kuhu sulle tulemused saata ja ongi kõik. Ei mingit keerulist registreerumisprotsessi või muud sarnast ;)

http://www.connect.ee/testid/110986410/res/

kell on päris öö, ja mul pole ikka veel und. Nii palju on mõtetes, nii palju on igal pool, mis nõuab oma tähelepanu, oma osa minu päevast ja ajast. Ainult öö on mulle veel jäänud, kus ma olen täitsa üksi. Ilma segavate mõtete ja ülearuste surveteta.

Kuni järgmise reedeni on jama, tõeliselt… järgmise nädala teisel poolel on mul 3 eksamit järjestikustel päevadel. Küll mitte kõige hullem, aga kaks neist on päris pähklid. Kolmas nõuab lihtsalt oskust head nägu kehva asja juures teha. Ma ei taha neid üldse, need eksamid ajavad mul külmavärinad peale kõige kergemalt öeldes.

Muidu on kõik okei, ma arvan. Välja arvatud see, et O minuga rääkida ei taha, kuna ma udu ajan enamus ajast, aga ma loodan, et see on mööduv nähtus. Või noh, ma ka ei tea ju, eks see ole näha, mis edasi saab. Praegu on ta hoopis Lätis komandeeringus. Ja täna oli tal nimepäev ka :D

Ei, tglt on lahe! Ja kui päikest rohkem oleks, siis oleks veel mõnusam :)

Q: How to uninstall Windows Messenger from Windows XP?

Tahaks kõik täiega südamelt ära rääkida, aga see pole siin õige koht, kus seda teha…

Kell on 7:43 pühapäeva hommikul ja ma mõtlen siin parasjagu, et mis toimub? Miks ma siin sellisel kellaajal üldse üleval olen ja magada ei näe. Aga põhjus tegelikult imelihtne. Eile magasin parasjagu kaua, läksin suht õigel ajal, st viimase “Hard Rock Halleluja” ajal magama (jah, ma tean, et Soome võitis Eurovisiooni) ja nüüd siis olen siin.

Sain eile uue arvuti, veidi parema kui enne oli ja eilne pärastlõuna ning õhtu möödusid erinevaid programme installides. Sain vist kõik peale, mis tahtsin või vähemalt, mis esialgu meelde tulid.

Eelmine nädal möödus ka suure tööotsimise/leidmise tähe all. Kõigepealt siis üks kõnekeskus, kus on vaja kliente nõustada ühe internetiportaali suhtes. Teisena Hansapank, kes suveks noortele IT praktikat pakub, aga ma olin kahjuks Pärnus, kui neil mingi grupitöö asi toimus. Nad küll lubasid minuga uuesti ühendust võtta, kui neil uuesti mingi sarnane asi tuleb, aga ma küll eriti ei usu, niiet kõnet ootama ma ei jää. Siis üks IT firma, kelle juures ka intervjuul käisin. Ma arvan, et sinna ma ka ei lähe veel.

Kõige parem osa oli aga see, et mulle praktiliselt 2 päeva jooksul helistati kahest ja kirjutati ühest firmast. Neist kõige magusam pakkumine oli ETV IT osakonna poolt pakutud infosüsteemi tugiisiku ametikoht, kus tööülesannetes oli mulle tõeliselt huvipakkuvaid punkte ja see oleks tõeline väljakutse mulle olnud. Kahjuks ei saaks ma sinna sügisest edasi jääda ju :S Seal oleks liiga palju liiga põnevaid asju teha.

Teine kõne tuli ühest testimisega tegelevast firmast. Nad pakkusid testija tööd, kus eelnevat kogemust ja suuri teadmisi vaja polnud. Hmm, ma arvan, et ka see jääb ära seekord. Eriti teades, et see testija töö pole just kõige põnevam ja seal ei saa ju inimestega suhelda :D

Kolmandaks pakuti mulle läbi CV online-i ühte firmasse IT spetsialisti tööd, mis sisaldas endas veebikeskkonna ja ärirakenduste haldamist, kasutajate tehnilist tuge ja ärirakenduste ja veebi arendusprojektide koostamist. No ühesõnaga ei tundu esialgu nii põnev, et kohe-kohe sinna minna tahaks, niiet sinna ma ka ei kandideerinud. Aga hea on teada, et mind on märgatud ja suisa minu endaga ühendust võetud, muidu otsi tööd tikutulega taga.

Eks näis, mis saab.

Peaks veel nats magama ikka vist. Ma tegelikult ärkasin selle peale, et O pakkis ennast riidesse ja läks välja kuskile 7.20 ilma mulle ütlemata. Nojah, mis ta ikka muga lobiseb, kui ma poolunes olen, eks. Aga ikkagi :S Selline asi mõjub täiega psüühikale. Ma ei julge enam suudki lahti teha ja midagi öelda talle või küsida midagi, sest ma saan alati sellise pilgu vastuseks et “kas saab veel lollim olla või” :S Tegelikult olen see ju mina, kes laseb ennast sellistest asjadest halvasti tunda, aga see ei ole ju tegelikult ka normaalne. Nojah, ta arvatavasti ütleks selle peale, et ega mina ka normaalne pole. Ma ei tea enam, mida öelda või kuidas käituda, et ma ise ennast veel rohkem ei masendaks ja mu psüühika veel rohkem ei kannataks. Sellised muremõtted siis sellistel varajastel hommikutundidel :(

Q: Where does Total Commander store the settings of the FTP client?
A: The FTP settings are stored in the file wcx_ftp.ini in the Windows directory, all other settings in the file wincmd.ini, the button bar in the file default.bar. You can define other locations by using command line parameters (see the help).

haha, tuli meelde praegu just, milline hajameelsus kuubis ma olin eelmine nädal vähemalt 2 korda :D

esiteks see, et ma Viljandisse tulles panin hiljuti kingiks saadud DVD kotti. Kui O küsis mu käest, et kas ma oma DVD vaatasin Tallinnas ära, jäin talle mõistatuslikult otsa vaatama pilguga, mis küsis “ei tea kuidas” – hetk hiljem tuli mulle endalegi meelde, et tegelikult on meil ju ka Tallinnas DVD mängija :D

teiseks oli aga see koht, kus ma ühte O postitust lugesin ühe lause kaupa. Tähendades siis seda, et lugesin ühe lause ära, tundus veidi kummaline, küsisin O käest, mida ta sellega mõtles, saades vastuseks kummalise näoilme, lugesin järgmise lause, mis vastas täiesti otse mu esitatud küsimusele. Mul tekkis aga kohe järgmine küsimus ja ütlesin selle kohe ka kõva häälega välja :D no ja mis te arvate, mis jälle järgmises lauses kirjas oli? üksühele vastus mu küsimusele muidugi :D

Ohjeerum-jeerum, ma ütlen :D