Riina kogemised

Jean-Christoph Grangé – Purpurjõed (eesti k.)

(2005) Kogenud politseinik Pierre Niémans sõidab Pariisist väikesesse ülikoolilinna Guernoni, et uurida noore raamatukoguhoidja elajaliku mõrva tagamaid. Samal ajal toimub kolmsada kilomeetrit eemal unises väikelinnas Sarzacis viisteist aastat varem hukkunud lapse haua rüüstamine, mida asub uurima noor kriminaalse minevikuga inspektor Karim Abdouf. Peagi selgub, et juhtumid on seotud, ja nii kohtuvadki kahe politseiniku teed. Nad ühendavad jõud, et paljastada juba aastakümneid tagasi alguse saanud purpurjõgede vandenõu…

«Purpurjõed» on selle «prantsuse Stephen Kingiks» tituleeritud kirjaniku teine romaan (ilm. 1998), mille järgi on valminud ka samanimeline menukas film.

Aasta 2004, lõuna-Inglismaa, Bournemouthi lähiümbrus. Palju tööd, palju noori, õhtuti üüratult vähe teha peale filmide vaatamise. Ühel ebatavalisel laupäeval paneb keegi filmi mängima, mis on täis õudust ja verd. Mina nägin tol hetkel filmi poole silmaga, aga sellegipoolest jättis ta mulje, et tahaks ükskord seda selge pea ja puhanud silmadega uuesti näha. Sel laupäeval õnnestus mul aga hoopis raamat saada. Lugesin selle praktiliselt ühe hingetõmbega läbi, sest lihtsalt nii huvitav oli. Lõpplahendus oli muidugi hoopis teine, kui seda poole raamatu pealt arvata võis. Põnevust jätkus absoluutselt kuni jutu lõpuni. Hea lihtne oli lugeda, suht hästi kirjutatud/tõlgitud.

Võin vabalt soovitada samamoodi nädalavahetuse kergemaks põnevaks lektüüriks. Peatükid olid piisavalt lühikesed, et ei pidanud neid pooleli jätma, kui kuskile minek vm, nagu enne juba mainisin siis hea ja kerge lugeda jne.

Paulo Coelho – Üksteist minutit (eesti k.)

(2004) Lugu noorest Brasiilia tüdrukust, kelle esimene süütu kokkupuude armastusega murrab tema südame. Maria on veendunud, et ta ei leia kunagi tõelist armastust ja ta on kindel, et armastus ongi midagi kohutavat, mis põhjustab ainult kannatusi.

Juhuslik kohtumine viib ta Euroopasse, kus ta unistab kuulsusest ja õnnest, aga lõpetab hoopis prostituudina.

Tema kindel arusaam armastusest, mis on vaid põrgulik meeleheide, võtab pöörde pärast seda, kui ta kohtub ühe noore kunstnikuga. Algab tee tagasi iseenda juurde.

Sain selle eelmisel nädalal, kui vend ja H ära läksid reisile. Võtsin hommikul tööle kaasa ja justkui tellitult ei töödanud üks programmidest nagu vaja ja sain esimesed 50 lehekülge läbi lugeda. Kui esimesed töökaaslane tuli, kommenteeris ta vaid, et see on üks ütlemata super raamat :D No ja ma ei jõudnudki ära oodata, kuni ma teda edasi saan lugeda :P

Aga jah, ma pean temaga nõustuma, see oli üks ütlemata hea jutustus. Lihtne lugeda, huvitav teema (kes ikka väga intellektuaalsetest prostituutidest kirjutanud on, või minu puhul siis lugenud) ja põnevaid seiku täis pikitud lugu. Nii mõnegi koha peal tekkis tahtmine tsitaate alla joonida, täpselt nii nagu seda kunagi oma Oscar Wilde-i Dorian Gray portree puhul tegin. Viimases on mul vist igal lehel midagi alla joonitud :D Märkisin omale edaspidiseks mõned leheküljed ära ka, sest raamatu pidin juba päev pärast läbisaamist edasi andma. Loodetavasti saan kunagi hiljem siia ka mõned lõigud kirja panna, mis eriti meeldisid ;)

Üldiselt on mulle Coelho-st esimese kahe raamatu põhjal päris hea mulje jäänud. Samas on praegu kodus ootamas “Palverännak: maagi päevik” ja tean juba ette, et see on midagi hoopis teistsugust ja üldsegi mitte nii lihtsalt loetav muinasjutt, kui esimesed kaks teost mu teel. Võib-olla jätan selle hoopis hilisemaks lugemiseks ;)

Veelkord üheteistkümne minuti juurde tagasi tulles – soovitan seda lugeda, kui hing kerget ja hõlpsasti edasiminevat juttu soovib. Üheks kauniks suviseks nädalavahetuseks päris mõnus ette võtta ;)