Riina kogemised

mingi veider motoorne rahutus on viimasel ajal peal. Selline imelik, justkui tahaks nagu teha igast asju, aga ei oska/taha/saa/viitsi jne. Ühesõnaga, pole seda indu tegevust lõpuni viia, alustamisega pole justkui lugu. Isegi see ei aidanud, et eile oma tunniplaani paika panin ja täna seda täiustasin ja peaaegu lõpetatuks võib lugeda. Isegi see ei aidanud, et sorteerisin kogu oma õppematerjalimajanduse ära (ajendatuna vist vähemalt alateadlikult Ki-st :D) ja nüüd on mul kolm kausta, mille võiks kuskile kapinurka ära panna või Viljandisse viia. Nüüd tahaks veel ette võtta need kingakarbid kapi otsast, kus igaühes midagi põnevat peidus, aga mis oma funktsiooni küll vist kõige paremini ei täida. Ja tegelikult on palju, mida teha võiks, aga see ärevustunne ei anna rahu. Muidugi ma tobuke tegin omale just tassi lahustuvat kohvi, ei tea mis head see mulle tegema peaks, eks :D A noh, mul lihtsalt tuli kohviisu peale ja kuna ma head kohvi viimasel ajal saanud ei ole ja välja pole ka indu minna, siis käib see lahustuv ka. No ja varsti tuleb söök valmis teha ja õhtupoole kerge jalutuskäik metsa. Tahtsin juba päeval päiksega minna, aga no proovisin siin ikka produktiivne olla ja ära teha, mis vaja.

Et siis hakkliha praadima nüüd! Olge mõnusad ;)

Mihhail Bulgakov – Meister ja Margarita (eesti k.)

(1967) Kolm üsna erinevat lugu: ajalooline plaan Pontius Pilatusega, fantasmagooria Wolandi ja tema kaaskonna visiidist 1928. a, Moskvasse ning ülev ja puhas armastuslugu Meistrist ja Margaritast.

M. Bulgakovi “Meister ja Margarita” on lihtsalt väljendudes geniaalne. Mulle meeldis selle raamatu kaootiline, ehk isegi absurdne süžee, pehmelt öeldes ebatavaliste tegelastega.
Raamatu lõppedes tekib tahes tahtmata moment, kus sa mõtled, et millest see õieti siis jutustas? Raamatu alguses olev tsitaat “Faustist” võtab selle kenasti kokku. /Inzk/

Nüüd hiljem tagantjärele mõeldes see raamat mulle isegi meeldis. Kuigi teda oli alguses raske vedama saada, sest kuidagi ei tekkinud seda haakumist erinevate teemade vahel ja kohati kippus ära ununema, mis seal 5 peatükki tagasi nüüd just selle tegelaskujuga juhtus. Samas oli see mõnusat musta huumorit täis ja kui mul pea pool oli juba läbi loetud, ei tahtnudki ma enam raamatut käest panna. Viimane lõpp läks tõesti ruttu, minu jaoks põnevam osa loost just siis algaski, kui lõpuks Margaritast rääkima hakati, sest temaga juhtunu oli minu arvates kõige koomilisem.

Hiljem teose kohta kokkuvõtet otsides sattusin paljude artiklite otsa, kus kirjutati Venemaal esilinastunud 10-osalisest seriaalist. Kusjuures mõtlesin tol hetkel, kui aega ja võimalust oleks, siis vaataks seda täitsa hea meelega. Kuigi jah, Harry Potteri tegutsemistega ei anna muidugi kvaliteeti võrrelda, olen selles suht kindel (vähemalt loetud artiklite põhjal), aga siiski, teleekraanil/kinolinal oleks see kindlasti midagi muud, kui raamatust lugeda.

Siiski, ma olen kindel, et tegin õigesti seda keskkooli ajal kohustusliku kirjanduse pähe mitte lugedes. Vähemalt hetkel tundub mulle, et tolleaegsele Riinale poleks see eriti meeldinud, eriti kui seda seepärast peab lugema, et lihtsalt PEAB. Suht sama seis, kui Hesse “Stepihundiga” – lihtsalt ühel hetkel tuli kätte aeg, kus ma olin valmis seda lugema.

Järgmisena võtan ette “Kuritöö ja karistuse”, millegipärast on mul juba ammu tahtmine see läbi lugeda. Kord alustasin sellega inglise keeles ja arvutiekraanilt, aga see ei mänginud välja. Nüüd jääb see siis oma paberkaante vahel minuni jõudmist ootama.

It doesn’t happen too often that a show which you really like ends for good. Since the first episodes I saw, I’ve really liked Six Feet Under. And by saying I like the show, I mean that I try to watch it when it’s on. It doesn’t happen too often though. The thing that fascinated me most was that it was different, totally different from all these fancy shows about beautiful people who can’t manage their lives. I mean, this show is about death surrounding us in every step of our lives.

Anyways, to cut the long story short, I really wanted to see the last episode and the coolest thing was that they showed what’s gonna happen to each of the characters. Do you know the fealing when another book/film/show has ended, well-written and such, and wondered, what will happen to these characters next? Well, they gave us the answer. A great one, I think! And that’s the best thing about Six Feet Under – it surprises you each time you happen to watch it.

You can read more about the show here: http://www.hbo.com/sixfeetunder/

PS. The abovementioned doesn’t mean I will watch the re-runs. What’s shown is shown and I have seen just about enough. It would be cool if something as cool would come along one of these days ;)

The DaVinci Code (2006)

While in Paris on business, Harvard symbologist Robert Langdon (‘Tom Hanks’) is informed that the elderly curator of the Louvre has been murdered inside the museum. Near the body, police have found a baffling cipher. Solving the enigmatic riddle, Langdon is stunned to discover it leads to a trail of clues hidden in the works of Da Vinci – clues visible for all to see, and yet ingeniously disguised by the painter. Langdon joins forces with a gifted French cryptologist, Sophie Neveu (Audrey Tautou), and learns the late curator was involved in the Priory of Sion – an actual secret society. In a breathless race through Paris, London and beyond, Langdon and Neveu match wits with a faceless powerbroker who appears to work for Opus Dei – a clandestine, Vatican-sanctioned Catholic organization believed to have long plotted to seize the Priory’s secret. Unless Langdon and Neveu can decipher the labyrinthine puzzle in time, the Priory’s secret – and a stunning historical truth – will be lost forever.

I read the book last summer when I had too much time to spend for nothing. It seemed like easy reading and so it was. Despite all the predjudice I had against it, I found the theme fascinating and the story was over faster than I wished. After a while I heard rumours there’s going to be a movie, too. Well, it finally came over here to our movie theaters, but it took almost 4 months until I got to see it. Firstly no time to go to the cool cinema, then missed couple of chances throughout the summer and now it was finally in a pretty decent movie theatre and for a quite a decent price.

But hey, enough about the chit-chat. I liked it! There were few things that bothered me a bit though. Like the character of Robert Langdon, in my book he was different and definately not Tom Hanks. At times when the history was shown, it was in such weird colours. Just not my cup of tea, I guess. However, I did like the fact that it was quite the same as the book, only shorter and shown just the interesting part about the action. For a moment there, when Robert and Sophie went to Sir Leigh and discussed the history behind the priory, I looked at my watch as it was too hard to follow, but other than that, the movie completely filled my expectations (be assured, they were not too high to start with :D)

Anyways, for 25.- it was worth while watching, I could’ve watched it at home as well, but to pay for it 120.-? Well, nope. Not even the best of company and not even if someone chose to pay for my ticket :D

täna tegin niisama nalja inimestele, et selline ma nüüd siis olengi, nii lühikeste juustega :P kaks jäid uskuma, üks arvas, et mingi konks peab asjas olema, kuna ma ei hõisanud mitu nädalat ette, et ma nüüd lähen juukseid lühemaks lõikama :D Oh, ma olen nii läbinähtav.

Muudest põnevatest asjadest juhtus niipalju, et täna varahommikul veeti meil aias suur kogus mulda laiali, ehk siis minu päev algas juba kell pool 9 kui bobcatimees tuli aeda möllama. Vihma pladistas täiega, aga noh, seekord sai vähemasti tehtud. Nüüd on aias lahedad roopad sees, sest see bobcat pidi 3 tonni kaaluma (!) – hull värk, kas pole :D

No ja siis nati poodlemist kohalikus kaubandusvõrgus, hõrk lõunasöök Centrumi restoranis ja ülejäänud õhtu möllasin Centrumi veebilehe kallal. Poodlemise tulemusena on mul nüüd nati uut ilusat pesu ja ülilahedad triibuga püksid ning must kõrgekaelusega sviiter selle peale (muidugi tuleb pilt ka kunagi :D). Selle kirjelduse peale ütles K täna, et kõlab nagu kontoririietus, või muud sarnast :D Päris jube ju, aga ei, tglt kõlbab nende pükste ja sviitriga küll igale poole minna, lisaks kontorile.

Kuna ma Centrumis pole ammu einestamas käinud ja neil vahepeal menüü muutus, siis proovisin paari asja, mida varem mekkinud pole. Näituseks koorest kartulisalatit kanaga – mm, keele viib alla. Maitsev ja hoolimata sellest, et nimetus tal õige rammus, on see siiski selline pigem kergemat sorti eine – just paras lõunasöögiks. Magustoitusid meeldib mulle ka alati degusteerida :P Seekord jäi ette muraka panna cotta. Päris maitsev oli, kuigi kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis müüakse ju poes ka seda panna cotta asja ja see on jogurtitarretis siis põhimõtteliselt. Mitte päris minu cup of tea. Lisaks veel see, et murakal ju seemned sellised kõvad. Hmm, maitselt oli asi hea, aga järgmine kord prooviks ma pigem midagi hulka lahedamat nagu punase apelsini vahutorni Campariga :D Kuigi kes teab, millal see järgmine kord üldse tuleb, kui Viljandisse jälle satun.

Täna on aga veebmaisteri asjadel otsad kokku tõmmatud ja programmid kinni ning uneaeg käes. Kell on ju oioioi kui palju, sel ajal kõik korralikud lapsed magavad juba ammu. Eks mina siis pean ka minema :D Jehuu, et vähemalt asjad pakitud, et homme mugavalt Tallinna saan minna ilma suurema sebimiseta, et mis ja kuidas ja kunas ära tuleb pakkida…

Kirssidega,

täna üle pika-pika aja ema arvuti taha sattudes nägin, et viimane kirjeldav nimetus mu msn-i nimele lisaks oli “apsaluutselt süüdimatu”, no ja nüüd ma siis olengi siin, panin just ühe faili uplõusima oma veebiruumi ja tegelikult tahaks magama minna. Päeval oli mul nii palju igast mõtteid, mida siia kirja panna, aga praegu on üleüldine väsimus peal ja apsaluutselt süüdimatult lippan nüüd hoopis voodisse teki alla.

Laupäeva pärastlõunal Viljandi bussi ootamas. No nii paha oli olla, et mine või hulluks. O käest saadud kollektiivne nohu oli ikka üks päris jube asi, mis segatuna väikese veiniga ja üle piserdatud reedeõhtuse hängimisega Linnahalli katusel tekitas laupäeva hommikuks sellise annuse koledat enesetunnet, et õudne.

Terve tee Viljandisse ma tegelikult magasin, vähemasti üritasin, suhtkoht kannatas olla isegi kui bussiiste kõige alumises asendis ja fliis padjaks pea all. Viljandis sain natsa süüa ka juba ja tegelikult oli õhtuks päris okei. Nohu on aga endiselt ja üldse pole veel valmis ära minema, aga eks kui ta muidu ei lähe siis nädalaga ikka ju :D Noh, kui ma rohtu ka viitsiks võtta, läheks 7 päevaga :D

Ja veel üks vahemärkus – kontidest keedetud ja ema tehtud värskekapsasupp köögiviljadega on ikka super hea! Järgmine kord pidi klimbikas tulema, kui hästi läheb, a see pidi parem olema, kui kanaga teha :D

PS. pildile pani allkirja suurepärane O

käisin täna olude sunnil tallinnas geelküünte hoolduses. Salongi soovitas üks tuttav, kellel ka geelküüned on/olid, ütles, et tehakse täitsa mõistliku hinnaga. No okei, panin omale aja kinni, kuigi jah, arvatavasti sattusin täpselt selle juurde, keda mulle telefoni teel tuttava poolt ei mainitud. Nüüd õhtul vaatan, et ikka parasjagu kehva ja keskpärast tööd tehti. Eriti arvestades seda, kuidas Viljandis tavaliselt välja tuleb. Ses suhtes, et kui küünetehnik, kelle juures tavaliselt käin, on parasjagu kiire ja kohati tundub et ta ei pane eriti tähele, mis ta teeb, on kvaliteet sellegipoolest super. No kamoon, ma saan 5-7 nädalat ilma hoolduseta läbi ja ainult uuendan lakki kodus, see on juba paras näitaja. Ja mingi siidikäpp ma ka pole, et nõusid kummikinnastega peseks või midagi. No lihtsalt kõik on okei.

Praegu vaatan aga, et kahel küünel, millel enne hooldust olukord suht hull oli, pole nüüd eriti paremas seisus. Tõenäoliselt nädal ja neil on samamoodi pool geeli pealt läinud ja uut hooldust vaja eniveis. Suhtkoht jama lugu ühesõnaga.

Nagu alguseski mainisin, tibide värk, mis teha :D

Huh, sai nüüd ette võetud see, mida ma ammu juba tahtsin – et oleks vannitoas koht, kuhu saaks Å¡ampoonid-palsamid-nuustikud panna. See parempoolne siis :D

Lihtsalt nii kõrini oli, et alati tuli nuustikud käterättidega kõrvutiolevasse nagisse riputama ja siis oli ju käte kuivatus ka suht mõtetu, kui keegi eelnevalt just oma nuustikut kasutanud oli. Enne oli meil see vasakpoolne, iminappadega ühekordne “riiul”, aga see ei mänginud eriti välja, kohati ei olnud sinna isegi duÅ¡ituusti võimalik peale panna ilma et ta alla kukuks, rääkimata siis veel igasugustest potsikutest-pudelitest. Nüüd on aga hea lihtne toimetada ;)

Oh, lahe-lahe ;) Olen kohe täitsa rahul selle üle! Ja suur aitäh O-le, kes selle üles viitsis panna :) ja veel mõnele, kes sellele omal moel kaasa aitasid :D

Vanaema oleks eile 86. aastaseks saanud, kahjuks lõppes tema teekond aga 30. juuli 2000, vaid loetud päevad enne 80. juubelit. Seepärast võtsime seekord ka tema külastamise ette ja viisime lilli. Sest kes minevikku ei mäleta, elab ju tulevikuta ja tema on üks oluline osa minu minevikust, mida alati hea meelega meenutan.