Riina kogemised

Täna käisin verd andmas. Üle ma ei teagi kui pika aja, sest lõpuks oli mu hemoglobiin jälle normis. Aga jah, sellega seoses tuli mulle meelde eelmine kord, kui TTÜ-s verd andmas käisin. See oli siis umbes aasta alguses kunagi. Esiteks üritasin ma kõigest väest CHR-i kaasa vedada, aga ta oli vist just haige olnud või midagi. No pole hullu. Teiseks ei teadnud ma, kas mul üldse verd anda lastakse. No ja siis lippasingi seal avatud ülikooli ruumides kõigepealt tohtri juurde. Ma tean küll, et nad ei taha eriti niisama hemoglobiini mõõta ilma et oleks kaart täidetud ja neil ka märge kirjas – a noh, seekord oli tädi täitsa nõus.

No ja ma ju ütlesin talle ka, et ma seepärast tahangi mõõta lasta, et ma tahan verd anda täiega, aga ei viitsi jännata kogu paberimajandusega aind selleks, et teada saada, et täna jälle ei saa. A see tädi oli mingi lahe ka, selline hea huumorisoonega jne. Täna nägin teda jälle – kui ta korraks vereandmise toas käis, hüppas ringi energiat täis :D Sellised töötajad teevad ainult meele heaks :D No ja jaanuaris saingi vere antud ka, eks ma ise kalpsasin ka sealt arstitoast minema meel hea, et saan jälle midagi head teha.

Aga täna siis läks ka kõik hästi. Täitsa korras olid näitajad. Hemoblobiin 130, pulss nats kõrge, aga eks ärevus ka sees – 89, vererõhk 125/75 – täitsa okei. Seekord oli ka vist üks kiiremaid vereandmisprotseduure, ehk siis see aeg, mis ma laua peal lebotasin. Ootama pidi muidugi kaua. Nad võtsid täna seal ikka päris kõvasti inimesi vastu – eriti just lõpus. Nad pidid kl 14 asju pakkima hakkama vist ja lõpuks oli kell pea 15 läbi, kui ma sealt tulema sain alles. Ja pärast mind oli veel vähemalt 10 inimest ootamas.

Superlahe igatahes. Eimingeid järelmõjusid, komplikatsioone – kõik väga positiivne ja super ;)

Mine sina ka verd andma! ;)

Ahjaa, suured tänud siinkohal ühe telefonikõne eest sel ajal, kui tunnis olin ;) Muidu poleks mul vist meeldegi tulnud, et just TÄNA doonoripäev TTÜ-s on! (Y)

Paulo Coelho – Veronika otsustab surra (eesti k.)

(2002) Inimesel on mõnikord nii raske iseendaga tuttavaks saada. «Oh, kui vaid inimesed võiksid tunda ja elada koos oma sisemise hullusega! Kas maailm oleks siis halvem? Ei, inimesed oleksid ausamad ja õnnelikumad.»
Mare Pork, psühholoog

Coelho on nagu targa lapse suu — lihtsas, poeetilises keeles kirjutab ta asjadest nii, nagu nad on. Vahel harva võib see meetod tunduda naiivne, ent enamasti on see oma südamlikkused vastupandamatu. Sedakorda on vaatluse all «hullude» ja hullude elu. Kas üdini siiras, loomulik ja tabudeta inimene on hull? Kas «tavalised» inimesed on mähitud mingisse kindlasse käitumisnormistikku, samal ajal kui «hullud» on vabad käskudest ja keeldudest ja saavad maitsa tõelisi elurõõme?

Coelho sõnum on lihtne, kuid fundamentaalne: ärge lükake elu edasi! Püüdke võimalikult ruttu teha seda, mida te tahate — sest ei või ju teada, millal Elu teie jalge alt ära tõmmatakse.
Kadri Kõusaar, kirjanik

See oli siis nüüd, hmm, kolmas Coelho teos, mis ma lugenud olen? Alkeemik sai loetud, Maagi päevikuga ei jõudnud kuigi kaugele, Üksteist minutit ja nüüd siis See. Üldiselt olen siiani kõigis loetud raamatutes midagi teistsugust leidnud. Vahest on ju nii, et loed ühe kirjaniku teoseid ja kõik oleks justkui ühe vitsaga löödud (eelkõige tulevad meelde kommentaarid Dan Browni kohta, no offence). Aga jah, mulle meeldis. Jällegi hea, lihtne lugeda. Teema mõistlik ja arusaadav. Kuigi mind see nüüd küll väga oma elu ümber mõtlema ei pannud – pigem sain sealt kinnitust juba minus olevatele mõtetele. A la et iga päeva tuleks elada kui viimast ja et me kõik oleme tegelikult hullud :D

Igatahes, selline raamat võib kodus raamaturiiulil olla küll. Teinekord hea vihmase ilmaga lugeda ;)

Se7en (1995)
aka “Seven” – USA (alternative spelling)

The movie, “Se7en”, starring Brad Pitt, Morgan Freeman, and Gwyneth Paltrow, is by far one of the most inventive, well-written, and cerebral films in recent history. The film, blending a well put together combination of dark visual style, intense plot development, and polished acting, remains tight and focused throughout, from beginning to end, never straying outwards into unimportant issues, or resorting to typical Hollywood clichés. Se7en is uniquely on its own for suspense dramas as it both fuels the need of the audience to be drawn in and entertained by the events unfolding, and remain uncompromising and shocking, thus satisfying the initial vision of the director, David Fincher.

The story surrounds the hunt for a serial killer, who, inspired by Dante Alighieri’s seven deadly sins from “The Divine Comedy”, sets out to, “preach” about man’s impurity, and does so by targeting victims, then torturing them by pitting their own underlining sins against them. Se7en seemingly starts out as a typical cat and mouse detective story, however, it quickly develops into of a sort of modern-myth, with good and evil taking centre stage. The story is original on all counts, and thrilling on all levels. The most important aspect of Se7en, however, is that it keeps the audience numerous steps behind its story, as oppose to other thrillers, which become predictable and bland by the end. By keeping the audience in the dark, the film remains fresh and original as it progresses. Se7en even dramatically turns the tide at one point, just as the audience is finally getting comfortable and asserted into the gloomy atmosphere, thus creating as much as fear and uncertainty in the audience as it is with the characters involved. By the film’s conclusion, the audience is as much apart of the film as the characters themselves, and arrive at Se7en’s surprise ending without a single clue of it, prior to it occurring. Se7en’s poetic ending(which will not be given away) says a lot for the people behind the movie, showing they are not afraid of going against the grain. A rarity with films so nowadays.

Directed brilliantly by David Fincher, and skillfully written by Andrew Kevin Walker, Se7en is well crafted and ingeniously clever, making it one of the greatest films of the 90’s. While Se7en may not have garnered critical acclaim as such films as Silence of the Lambs, Se7en is, undoubtedly, as influential as any film to date.

Aasta siis oli üheksakümmend viis. Ei, tglt vist natuke rohkem, 96-97 võib-olla, ma ei oska praegu arvata, kui kaua võis tol hetkel aega võtta, et see film eestisse videos jõuaks. Igatahes olin ma siis umbes 15-16, ehk veidi vanem – ja käisin Tallinnas jälle mõne oma sõbraga kohtumas. Vahel oli üksi Tallinnas igav ja üritasin siia samal ajal sattuda, kui mõni klassiõde. Ükskord juhtuski nii, et olime M-ga samal ajal siin. Mina Nõmmel oma vanaema juures, tema oma venna juures paar tänavat eemal. Kuna mingi hetk oli igav ja suht välja ei viitsinud minna kuskile, mõtlesime filmi vaadata. No ja juhuslikult sattus selleks filmiks Se7en. Kuigi see film oli kole ja jube, ei mäletanud ma hiljem sellest palju. Ainult seda tean praegu, et lõpp jäi meil nägemata või olin juba mõtetega koduteel, et mul sellest mälestust polnud. Meenub hoopis see, kuidas ma pimedas tänavas (talvine aeg ja varakult läks pimedaks) koju kõndisin mööda Sihi tänavat ja koerad haukusid ning suht jube oli. Samas oleks nagu filmi arvesse võttes jubedam olla. Aga kõik lõppes õnnelikult. See oli vist see aeg, kui suured sulejoped moes olid ja nendega sai parasjagu põkk välja näha, et kellelgi minuga asja polnud :D Noh, olles igasuguseid jutte Tallinnast ja pimedatest tänavatest kuulnud varemalt.

Ameerikas olles nägin seda filmi teine kord veel. Vaatasin seda DVD-l ja ei jätnud vahele ühtegi lisa, mis seal plaadi peal oli. Mitte et ma nüüd sellest tagantjärele midagi mäletaksin :D Vahepeal tuli see veel kunagi TV-st, aga see õhtune telkust vaatamine on alati pigem selline keskpärane, kus palju tähelepanu tegelikult telkule ei pööragi.

No ja siis nüüd, üleeile, oli see jälle telkus. Vaatasin selle ka seekord üle, poole silmaga. Mulle tuli millalgi suht lõpupoole meelde, et täitsa lõpus oli üks tsitaat, mis mulle juba tükk aega tagasi meeldis. Ainult et ka seekord ei leidnud ma piisavalt kiirelt kohta, kuhu see üles kirjutada.

Kokkuvõtlikult aga võiks öelda, et see on üks jõhkramaid filme, mida ma näinud olen ja mida ma olen valmis suisa veel vaatama. Sest iga kord on selles filmis midagi sellist, mida varem pole tähele pannud. Näiteks ei ole mulle kunagi see veel meelde jäänud, muljet avaldanud, et tegelikult on see ju Kevin Spacey, kes John Doe-d mängib :D Aga okei, ma seda filmi kellelegi soovitama ei hakka, sest see on ikka tõesti suht jube ;) Aga kui need magusad romantilised komöödiad ära tüütavad – miks mitte.

Jean-Christoph Grangé – Must joon (eesti k.)

(2006) Endine vabasukeldumise meister Jacques Reverdi suletakse pärast kuriteolt tabamist Malaisia psühhiaatriahaiglasse. Kagu-Aasias tegutsenud sarimõrvari lugu pakub huvi ajakirjanik Marc Dupeyrat’le, keda kummitab kahe lähedase inimese traagiline surm. Kavaluse abil õnnestub tal sarimõrvariga kontakt saada ja ta suundub kurjategija juhtnööre järgides Pariisist Kagu-Aasiasse, et leida laibad ja tabada Kurjuse olemus…
Õnnetu juhuse läbi segatakse loosse ka hurmav modell Khadidja ja verdtarretav lugu leiab Grangéle omaselt täiesti ootamatu lahenduse.

Alustasin mõned nädalad tagasi Viljandis olles paari lehekülje kaupa selle lugemist. Kuni oli 10 peatükki läbi (suht lühikesed) ja asi läks nii huvitavaks, et võtsin eelmisel nädalavahetusel siis ta lõplikult ja tõsiselt ette, et teada saada, mis siis ikkagi seal juhtub. Mõne sõnaga kokku võttes ütleksin ma, et see on eelkõige võigas, vägivaldne ja samas nii huvitavalt kirja pandud, et pea 500 leheline teos saab läbi enne kui oodata oskasin.

Mulle meeldis väga, kuidas Ave Randviir EPL-i artiklis selle raamatu sisu kokku võttis:

“Must joon” pakatab kirest, kuid see kirg on haiglane iha vere, haavade, valu ja piinarikka puhastustule järele, see on tiine seksuaalsusest, kuid lihalikkus esineb Grangé aeg-ajalt iiveldusttekitate stseenide nimekirjas kas räpase kiimana, on alandav ja sadistlik või siis oma kõige ülevamas vormis vaid halastavalt heatahtlik. Romaani autor koob meisterlikult võrku, kuid see pole turvavõrk, vaid katkematu ohutunde niidikeste rägastik, mis katab lõpuks nii kõik kauni kui ka hirmuäratava.

Täpsemini ja paremini vist väga ei annagi seda emotsiooni siia kirjutatuna edasi anda. Nädalavahetuse põnevikuks on see üks ütlemata põnev teos lugeda, kui närvikava ka võikamatele stseenidele vastu peab.

Viide: Varrak – Jean-Christophe Grangé “Must joon”
Viide: EPL – AVE RANDVIIR: Grangé kõnnib mööda musta joont