Riina kogemised

Tegemata on veel sellised ained:
Sügis 2006
* Tõenäosusteooria ja matemaatiline statistika
* Ergonoomika
* Finantsarvestuse alused
* Organisatsiooni digitaalstrateegia ja äriprotsesside modelleerimine
* Andmebaaside programmeerimine
* Interaktiivne turundus

Kolm nädalat on veel seda semestrit jäänud ja hetkeseis on natuke nutune :S Ehk siis üldiselt on kõik hästi, aga mõned asjad on veidi vähese tähelepanuga jäänud.

Näiteks ergonoomika, finantsarvestuse ja interaktiivse turundusega pole probleemi – need on peaaegu tehtud. Põhimõtteliselt on asi rohkem nö vormistamise küsimus.

Keskpärane lugu on andmebaaside programmeerimisega, kus tuleb teha projekti lõppversioon ja ka eksamiks tublisti õppida. Selle aine eksam on päris karm ja raske, materjali on selle kohta nii 3 tavapärase aine jagu. Õnneks on aga õppejõud väga asjas sees ja ka korralikud materjalid ette valmistanud õpilastele.

Hoopis hullem lugu on aga digstrateegia ja tõenäosusega. Viimase harjutustundides olen küll kohal käinud, aga 2 kontrolltööd ja teooriatööd on kõik tegemata, sest see on natuke üle mõistuse mu jaoks siiani. Digistrateegias tuleb teha projekt, aga projektikaaslased pole siiani väga usinad olnud ja ma pole isa ka uurinud nende käest, kaugel nende poolt valitud ülesanded on. Just nende kahe aine taga ongi hetkel kõige rohkem mu kevadine lõpetamine. Ehk siis tuleb ennast kätte võtta, ümber fokuseerida ennast neile ainetele ja selle kooliga lõpuks ühele poole saada ;)

This Tuesday we had our first team building event with my team – Social Events and Reception people ;) It was really fun, first we just chat for awhile about different things and later played the trivia game of Estonia. It was really funny how everyone had hard time even with the simplest questions in the beginning :D But opening up later on, it got a lot funnier and in the end everybody answered all the questions :)

Thanks again for all of you who came, only one person is missing, but we’ll get her on the pic next time! ;)

inimesed, just inimesed, mitte masinad või tehnika, on need kes alt veavad ja mis mind kõige rohkem häirib. Just nii mõtlesin ma eile, kui olin ühe kohtumise kokku leppinud ja see kahjuks ära jäi. Seekord minust mitteolenematutel põhjustel. Üritan sellest üle olla, sest tegelikult on ka mul päris palju muid asju teha, aga kui tähtajad peal ja muud asjad ootavad, siis oleks parem, kui saab asjad õigel ajal tehtud.

Just seepärast ongi nii, et see kui tehnika alt veab – no tehnikaga ikka juhtub eks, siis saab paberi-pliiatsi-sõnad võtta – ei ole nii hullu midagi. Aga kui inimesed alt veavad – siis on asi juba veidi kriitiline. Eriti kole on muidugi ise ennast alt vedada :D Aga no siis on asi minus, mitte teistes :D ja iseennast saan ma ju muuta, teisi ei saa.

Heh, nüüd sai õnneks kõik öeldud sel teemal, ma loodan :) Elu läheb edasi!

a-ha, a-ha :D Well, I had some classes today and guess what? for the first time during quite some time, I really enjoyed school. The class was supposed to end at 5.30, but instead we talked with the teacher until 6pm when another class was supposed to come in. It was really great because we were discussing what me and my teammate are going to present in the lecture next time. We came up with really cool idea and I think this is something other students will really remember about this subject :D well, I hope so at least ;)

The most wonderful thing was that after the class I was really smiling a lot and later when I had to go to a meeting – on the way to school I was also smiling a big smile and the first thing people in AIESEC office saw was my happiness. I told them the whole story and I do hope they understood me ;) Another thing I tried to do was to let myself know that I should really remember the feeling. I should remember it so that it would get me through the hard times and bring smile on my face in other situations as well. I will now do my best not to lose that feeling from my memory :)

haha, pidin ju veel google‘ist ka kirjutama korraks, ei saanud märkimata jätta. Nimelt juhtus täna juba mitmendat korda selline lugu, kus minu käest tuldi küsima, et kuidas asjad siis ikkagi on. Mina muidugi peast ei osanud öelda. No ja kuhu siis mujale pöörduda kui google‘isse. No ja pärast mõningaid proovitud märksõnu oligi vastus käes. Esimene kord oli see vast pime juhus, et mul nii kiirelt asi õnnestus. Samas oli täna juba teine teema, kui piisas sellest, et ühe sõna sisestasin ja juba tuli esimesena Wikipedia märksõnaga leht lahti ja kõik oli seal olemas, mis vaja.

Natuke keerulisem oli ühe mu enda poolt tõstatatud küsimusega. Nimelt teadsin ma, et nägin ükskord ühte filmi. Hea algus, eks ;) No ja siis ma tahtsin ju teada, mis film see oli. Proovisin alguses küll mingeid telekavade arhiive leida, aga sealt oleks palju keerulisem seda otsida olnud. No ja siis turgatas ühel hetkel pähe, et too film oli ju ühest Saksamaa kuulsamast koolist. Heh, ja siis läks juba nagu lepse reega ;) Nats veel ja oligi filmi nimi käes ;) Super töö, eks :)

No ja lisaks sellele, et ma õiged vastused kõik üles leidsin, sain ühe mõnusa ja kasuliku lingi endale ka lingikogusse. See selline, kust leiab kõik Eesti rahvakalendritähtpäevad, mis kuus millised tähtpäevad on ja igasugust põnevat lisainfot nende kohta ka.

Viide: BERTA – Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas
Viide: The Essentials of Google Search

Lahe on oma vanu postitamata asju lugeda ;) Umbes aasta tagasi 2. detsember 2005 @ 21:46 kirjutasin ma järgmise postituse:

nagu ikka, soovivad kõik alati jõuluks igasuguseid toredaid vidinaid, eriti kui hiljuti olnud sünnipäeval suhteliselt ikaldus nendega :P

Minu esialgsed ideed:

26 cm läbimõõduga kõrgete servadega teflonkattega pann;
väike teflonkattega pott pudru keetmiseks;
plastmassist mugav lusikas pudru ja kastmete segamiseks;
seljakott;
väike spordikott;
lühike kapuutsiga hommikumantel;
duÅ¡iplätud, soovitavalt mingid mugavad

Ja lahe on siinkohal see, et need boldiga märgitud asjad ongi mul tegelikult olemas :) Vähemal-või rohkemal määral siis ehk näiteks kuna ma sain väikse terasest poti teflonkattega poti asemel, polnud näiteks plastmassist lusikat vaja, piisab täitsa tavalisest lusikast. Niiet sel aastal ongi nimekirja siis jäänud ju ainult lühike kapuutsiga hommikumantel :D Hea et nii lihtsalt sel aastal asi korda saab :D Lähen siis ruttu jõuluvanale kirja kirjutama, nädal veel ja ongi ju esimene advent juba käes.

Heh, selline lugu siis täna ajaloo arhiividest :) Asi on kirja pandud 11. juuli 2006 @ 23:06 olles suhtkoht endast väljas ühe Elevandi pärast, kes mu otseseks ülemuseks juhtus parajasti olema. Hiljem asi muutus, kui tiimijuht muutus ja sain lõpuks super kogemuse sellest töökohast ;)

Ajaloo huvides tuleb ju kõik kirja panna, mis minu ja mind ümbritsevate inimestega toimumas on neil päevil :P

Et siis olen nüüd uues töökohas juba üle kuu. Töö on suht okei, konti ei murra, enamus ajast arusaadav kõik ja hoolimata kehvast algusest on nüüdseks ka teatud kompetentsid juba tekkinud. Vahest ei saa kliendid aru, mis nad tahavad, vahel ei saa meie aru, mis kliendid tahavad. No suhtkoht tavapärane klienditoe värk. Muideks, mulle hullult meeldib öelda, et ma olen “customer support for a webhosting company” :D selmet öelda enda kohta klienditeenindaja :D

Aga lisaks sellele, et kollektiiv noor ja tore on, on meile grupijuhiks pandud üks suhteliselt ebakompetentne ja enesekeskne inimene, kes enamus ajast eriti hästi oma kohust ei täida.

Mis mind siis täpsemalt häirib? :P
* kui mul on küsimus kliendi kohta, kellega on teema juba pikemat aega üleval ja ma püüan asja selgitada, et abi saada, öeldakse mulle suvalisi asju vahele, mis ei puutu üldse teemasse. Lisaks pakutakse lahendusi ilma probleemi lõpuni kuulamata (a la autorenew off, kui kliendil on küsimus eshopi kohta)

* noorte neidude kutsumine neid perenimedega hõikudes on väga labane ja lapsik. Kõigil on olemas eesnimed. Kui kedagi perenime järgi kutsuda, siis kõlbab ainult preili Maisa ntx, selle asemel et maisa hõikuda. (otsustasin maisale mitte reageerida)

* kui töötajal on küsimus koosolekul, ei kuulata seda lõpuni, üritatakse vastata kuidagi ümber nurga ja kui kohe kuidagi vastust ei tule, nähvatakse töötajale “aga mis sa üldse uurid, sa ju lähed homsest ära”. Kui siis teine töötaja küsib sama küsimuse, ei tule sealt sellegipoolest adekvaatset vastust.

* Anda töötajatele lisakohustus uusi töötajaid välja koolitada on minu arvates mitte just kõige parem taktika, sest paljudel juhtudel ei tea ka juba pikemat aega töödanud kolleegid, kuidas teemat täpsemalt lahata. Lahenduseks pakuks ma välja, et on üks konkreetne inimene, kes siis koolitab uusi liikmeid välja, et vältida seda et teiste töö kannataks.

* Kuigi tööle tulles lubati “paindlikku tööaega”, siis seda pole enam kuskilt otsast näha. Saan aru, et kui on kõnedele vastamine, siis on konkreetsed kellaajad, aga meilidele vastamine?! Kui mina küsin, kas võin tund varem kohale minna, et tund varem koju saada, vastatakse selle peale, et võib-olla sa tuled tund varem ja lähed tavapärasel ajal, sul ju tunnid vaja järgi teha. Doh, ma poleks pakkunudki tund varem tulekut, kui ma sellist vastust oleks kuulda tahtnud, ehk siis kui mul poleks vaja olnud varem ära minna. See koht jäigi olemata.

* kell 17.50 helistamine, et kontrollida, kas me oleme endiselt tööl haledat vabandust tuues, et kontrollitakse mailide kellaaegu.

* ta ei usalda tiimi, tiim ei usalda teda ja üldiselt puudub igasugune lugupidamine ja austus tema ja tiimi vahel (situatsioon juuni algupoolel A-ga)

* tiimiliikmete (eriti A) mustamine

* üles korrusele kolimine oli superhea mõte! Vähem möla SV suust ja rohkem võimalust oma tööd teha paremini.

* systematical feedback vs systematical training

well, here I am, writing very first post that is truly meant just for this one ;) Feels great, after putting so much effort on getting it ready :) But what is really weird about this blog is that it reflects so much my own state of mind what I have right now. And this is mostly in the sense that this blog is at the moment partly in Estonian and partly in English. And I really do intend to keep it that way for quite some time. That’s just me, I guess, because where I am at the moment – my life is multilingual as well. I write in one language and think in the other or vice versa. I guess it must be really AIESEC’s fault cause it is such diverse environment where there is no one way of doing things.

I hope I’m not scaring anyone away with that – I still try to write in the language that comes to my mind first and think of what is important to me. How I would like to have these written things set in my timeline.

Anyways. It’s time to do some important stuff now :D

With cherries, as always ;)

well-well, I feel that I am now ready to move on with my blog and start using Wordpress instead of Movable Type. I’ve managed to get the new one working almost as I would like to although there are some things I’m still not quite happy about. I also haven’t checked whether the pics and stuff are alright in the postings that are transferred to WP. The link to the new blog is http://riina.pri.ee – yes, exactly, the root of this site ;) It is so much easier to do it this way as I wasn’t using the static pages so far anyways.

I’ll try to put some links to my school materials to the new site as well, but until then, only I know where they are muhahaha :D

Well, take care and I hope to have you, my funny and dear visitors to find a way to my new blog as well ;) If you have any tips or tricks to share, please do so in the comments ;)

See you around!

PS. one thing I’m not happy about and plan to correct soon is something connected to the sidebar links in IE :D

Sophie Scholl – Die letzten Tage (2005)

Munich, 1943: Sophie and Hans Scholl are members of the “Weiße Rose” (White Rose), a resistance group against the Nazi regime. When the siblings lay out fliers at the university, they are caught by the caretaker who calls the Gestapo. After their imprisonment, they are interrogated for days. In the beginning, Sophie manages to bluff the questioning official Robert Mohr, but Hans finally confesses everything. Now Sophie vindicates her ideals, but also tries to protect the other group members. On February 22nd, the Scholls and their aide Christoph Probst are accused of high treason and sentenced to death. As the execution tooks place the same day, Sophie has to take leave of her family…
Plot Summary by fippi2000

There is no point debating historical accuracy. As it followed from the Q&A session with Marc Rothemund following the preview, not only the filming took place at the original locations that are still there, but the crew went at great length doing things ‘right’, including getting the weather reports for February 1943. Yes, there is this strange feeling of looking at the film’s title, which sounds like the title for a documentary. But then I didn’t gather the impression that Rothemund’s goal was to poeticise the story of Sophie Scholl. I think it is quite enough that in Germany she is perceived as a martyr. What Sophie Scholl – Die Letzten Tage does successfully is it shows a person behind the image, a young girl (younger than myself), who was prepared to die for her idea, but desperately loved life.
– Author: avidadollars from United Kingdom

Just recently I saw another movie which was based on things what happened in Germany during that timeframe as events in this movie. Unfortunately I didn’t manage to watch the other one fully, but the emotions still remain the same. For the past half hour I’ve been trying to find out what the other movie was, but I’ve had no success. Anyways, the other one was about a boy, who studied in one of those Hitler youth schools. After quite some time, I managed to find the movie – woohoo – I’m the master of Google :D Heheh, not really, but I’ll write about that Google stuff later on as well.

The other movie was NaPolA (2004). The connection that seemed to be in my mind was that both the main characters in Napola and Sophie Scholl – they were sort of stuck. They wanted to live in a different world, they wanted things to change. And both of them suffered greatly from that. The last thought that came to my mind yesterday while brushing my teeth before bed, was that – is there anyone in the world, in Germany who really feels for all of that great sorrow that happened? I’m sure there are still people who think that what was done, needed to be done and that’s that. But the horror that the mankind has suffered, that really blows my mind, it’s sad and I guess that’s the really humane side of me that I really feel for it.

These movies always get to me and even though in the beginning I don’t really want to watch them – I do anyway. And later I’m happy for doing that ;)

Well, if you feel like watching something deeper than the average chick-flick then I really suggest these two movies.

IMDB: Sophie Scholl – Die letzten Tage (2005)
IMDB: NaPolA (2004)