Riina kogemised

Ahhoi siit hästi kaugelt jälle!

Esmajärjekorras väikesed vabandused selle eest, et ma ei ole vahepeal nagu eriti kirjutanudki, aga nagu edasisest näha on, siis on ikka ühtteist toimunud ka. Igatahes hetkel saadan arvatavasti selle kirja ära nii nagu ma ta umbes nädal tagasi valmis kirjutasin ja loodan varsti edasisest ka kirjutada, ma vist ei jõudnud ajaliselt eriti kaugele. Ahjaa, mis põhiline, mul on siin suur projekt hetkel käsil, teen oma internetilehekülge ümber ja uueks ja nii edasi, niiet tööd mul jätkub. Sellest aga hiljem, kui see internetilehekülje värk valmis saab, annan kindlasti ka teile kõigile teada, seniks aga head selle kirja lugemist!

Mina siin kirjutamas, mis vahepeal jälle toimunud on. Nagu ma siin avastasin, siis on jama selles, et viimasel korral kui see suur nädalaringvaate kiri oli, siis lõpetasin sellega, et sain kolledži juures inglise keele testi tulemused teada ja väga hästi oli sellega. See oli aga 6. detsembril ja nüüd on meil juba uus aasta käes. Niiet tuleb jälle üks pikk kiri. Aga selle kooli koha pealt hiljem veel veidi, hetkel hakkan asjaga pihta nii nagu ajaliselt toimus.

8. detsembril, mis nädalapäeva suhtes oli niipalju, kui laupäev, käisin teatris. See on seesama teater, kus ükskord varem juba käisin. Seekord oli tegemist jõuluetendusega, kui see midagi ütleb, siis Charles Dickensi üle maailma tuntud ‘Jõululugu’, kus peategelaseks ihne vanamees, kes jõuluööl kohtub kolme vaimuga ja siis heaks muutub. Kui eelmine kord pakuti seal õhtusööki, siis seekord oli tegemist jäätiselauaga. Käisime seal teiste au pairidega: Soili, Jelena, Julia, viimase hoolealused lapsed ja nende ema. Etendusele minek oligi Julia pereema idee, ta tegi meile selle jõulukingiks.

Sama päeva õhtul käisime Ann’i (meie community counselor) juures jõulupeol. See oli hästi ametlik, parkimisteenus, suupisted ja suurel hulgal inimesi, kelle vanus algas umbes 30st ja lõppes kuskil 65 kandis. Väga teistsugune pidu oli ja kuigi tegelikult oli seal väga igav, siis me pidasime vapralt peaaegu lõpuni vastu (me – Jelena, Julia ja mina). Pärast käisime viiendal avenüül tsekkamas, kui palju rahvast on ja mis toimub. Seal me kaua ei olnud, aga möll käis ja rahvast oli palju.

Järgmisel päeval lasti mul pikemalt magada, sest jõudsin suht hilja koju. Pühapäeva õhtul pidin lisaks selle pere lastele ka ühe Lisa tuttava lapsi vaatama, sest Lisa otsustas mingile kontserdile minna. Lisa oli õnneks mingi filmi laenutanud lastele vaatamiseks ja mingeid suuremaid probleeme ei tekkinud.

11. detsembril registreerusin oma kohustusliku kursuse jaoks. Sellise asja võtsin nagu keskkonnabioloogia: Lõuna Florida keskkonnad. Loodetavasti on asi huvitav, kindlasti parem, kui mingi igav ajalugu või lihtsalt inglise keel. Muidugi, kui mulle see ei meeldi, siis tean, keda selles süüdistada ja süüdistatav teab seda ise ka (heh, tglt oli see väike nali, kui ma kedagi üldse peaks tahtma süüdistada, siis peaks see ju ikkagi mina ise olema või kuidas =) Kooli koha pealt veel niipalju, et loodetavasti õnnestub mul veel võtta merebioloogiat, mis on väike 18-tunniline kursus keskkooli juures. Seal räägitakse, mis siit rannast näiteks leida võib (merikarbid jms). Veel tahan võtta fotograafia algkursust, kui aega üle jääb muust. Aga selles viimases ma veel nii kindel ei ole. 12. detsembril maksin selle kolledži kursuse raha ära niiet see peaks päris kindel olema, et ma sinna lähen.

14. detsember, mis teadupärast oli reede, käisin kinos ühte viimase aja paremat filmi vaatamas. Point oli selles, et seal olid väga hea näitlejatekomplekt ja sisu oli ka huvitav. Sellised väga head tegijad olid seal: George Clooney, Brad Pitt, Matt Damon ja Julia Roberts olid põhitegijad, lisaks neile oli seal veel aga palju noori näitlejaid erinevatest teleseriaalidest, täpsemalt umbes 5-6 erinevast noorteseriaalist. Sisust ei räägi ma midagi, et mitte ära rikkuda vaatamist teiste jaoks. Igatahes minule meeldis.

15. detsembril tegin suure avastuse – minu lemmikvärviks on siin kujunenud punane. Selline tõsine heledam punane. Vahva ju. Sellega aga päev alles algas. Hiljem käisin oma viiendal jõulupeol, mis kujunes väga vahvaks, sest sain umbes 3 noore inimesega tuttavaks ja avastasin, et margariita on üks väga hea tekiilakokteil ja nii edasi. Väga vahva pidu oli.

Pärast seda ei toimunud tükk aega midagi uut kuni 22. detsembrini, kui me ühte päris vahvasse lõbustusparki läksime. Busch Gardens asub Tampa lähedal, mis on siit umbes paari tunni sõidu kaugusel. Selle kohta saab pisut rohkem informatsiooni http://www.buschgardens.com kui kedagi peaks lihtsalt huvitama. Igatahes oli meil seal hästi vahva. Järgmisel päeval tulime koju tagasi hommikupoolikul ja tegime terve päeva mitte kui midagi (vist =) Kontrollin hiljem järgi.

Igatahes oli see kogu pika üritustejada alguseks ja nendest üritustest kirjutan juba järgmine kord.

Kõike head ja ilusat uut aastat siit veel nii hilja soovimas, kellele veel ei ole jõudnud seda soovi edasi anda ja et teil seal ikka hästi läheks jne.

Parimate soovidega,

Riina @ Naples, FL

P.S. Varsti saab uusi pilte ka näha loodetavasti, niiet hoidke pöialt, et ma siin omadega ruttu valmis saaks, sest nüüdsest peaks ka pisut muutuma ka nende vaatamise formaat. Lihtsamaks loodetavasti ja kommentaaridega.

Vahvad mälestused vajavad ju aeg-ajalt meenutamist. Hea on, kui see on sedamoodi lihtsaks tehtud, et võtad ühel hetkel oma kunagised kirjutatud kirjad paberkujul kätte ja muudkui aga loed. Veelgi toredam oleks aga nad oma üldisesse meenutuste ajaveebi üles panna, et kõik kenasti hiljem koos oleks.

Seda kõike mõeldes tekkis mul tore idee panna aja jooksul kirja oma Ameerika kogemused ja kirjutised, mida kodustele ja sõpradele aeg-ajalt saatsin. Aasta algusepoole on neid kirju rohkem, hiljem aga juba tunduvalt ülevaatlikumad ja harvemad.

Igaljuhul teen otsa lahti postitusega, mille kirjutasin Jaanuari alguses 2002 aastal, sest just selles kirjas on ära öeldud, mille heaga ma umbes 5 aastat tagasi detsembrikuus tegelesin :)

Ilusaid mälestusi mööduvatest aastatest soovin teilegi ;)

I was aupair in the USA for about a year. Well, it was pretty long time, considering that there was something different happening every single day. So I’m not even going to bother putting all the memories down here in writing. Instead I’ll try to get some pics scanned to my computer by some magic technicians and I’ll let you see it for yourself what happened there :D

Just moments ago I was looking at the negatives of the pics I did there and I was wondering… At the moment there are 30 films altogether, which basically means 30×25=750 pictures were taken with my camera. Plus some extra pics that I got from Julia, another aupair from Germany and plus some 4-5 films of pics that my mom took. Now, what makes me wondering, is that what if I had a digital camera there with me… Would I still have only 750 pics, or would I have twice that, or maybe even 3-4 times that many pics? Would the quality of the pics still remain the same? I mean, I’m looking at the pics and I’m amazed at the colors and such. Almost every photo tells you a story – well, at least to me as I remember the situation when and where it was taken.

So, for some reasons, I feel a bit sorry that the digital cameras rule the world now. The pics are taken without hesitating, just click here and there. Also at times people are so bored of clicking, they fail to take that once in a lifetime pic and later on there’s no reminder at all.

Well, at least I have my memories to keep me on the safe side and whenever I feel like it, I’ll just open the albums and take a look at them. However, I’ve began to feel that I’d love to have them on digital form as well – so stay tuned for more information about more pics beign uploaded when I was living in the US and A and enjoying myself as much as possible ;)

Our deepest fear is not that we are inadequate.
Our deepest fear is that we are powerful beyond measure.
It is our light, not our darkness, that most frightens us.
We ask ourselves, who am I to be
brilliant, gorgeous, talented, and fabulous?
Actually, who are you not to be? You are a child of God.
Your playing small doesn’t serve the world.
There’s no enlightened about shrinking so that
other people won’t feel insecure around you.
We were born to make manifest the glory of God that is within us.
It’s not just in some of us; it’s in everyone.
And as we let our own light shine, we unconsciously
give other people permission to do the same.
As we are liberated from our own fear,
our presence automatically liberates others.

- Nelson Mandela -

I wish all of you, my dearest friends, fabulous Christmas time and the best of moments in the last days of this wonderful year of 2006!

Cherries,

Riina

I’ve noticed recently that every day I receive so many e-mails that have misspelled words. I mean, this wouldn’t bother me if it was just once in an e-mail that something is written wrong, but if it’s done consistently – well that’s another story.

It doesn’t matter if you confuse the words all the time. If you’ve noticed that you tend to do something wrongly, do something about it. But yes, I know, most of the time it’s ourselves that really don’t notice our own mistakes.

For example – when I was working in the summer, the most common mistakes were typos. Usually something like “recive = receive”, “successfull = successful” and so on. I noticed just once that I was doubting, how to write the word necessary. And from that moment on, I wrote the word on a post-it and put it up on my wall. As you can see, there’s also another word “successful” on the wall. At times I used to have even more words on the wall like that to check up. It’s easier than checking in the dictionary plus you look at it at other times as well besides when writing an e-mail. So it’ll just get stuck in your head the right way.

But that was about typos. How about words mistakenly written were completely different by their meaning. The most common I’ve seen is “change” where they actually wanted to write “chance”. I mean, come on – these words mean _different_ things, so why not learn it once and for all and use the right word for goodness sake.

There are actually many more that people use in their everyday e-mails and I do understand that at one point, we aren’t professional (had trouble with this one once as well) writers and so on. We write as well as we can and it’s up to other to understand us. But I won’t settle for good – I am always trying to give my best and maybe that’s the reason why I expect at least trying to be best from others. And that includes picking up your written little mistakes so that the content of the message would be noticed instead of the mistakes and typos in it. Find yourself a system and use it wisely. Trust me, it’ll pay off one day for sure :)

So here I am, with my new dark hair, cute smile on my face and ready to rock’n'roll. I was so amazed how well others took it who didn’t know I was even planning on changing my haircolor and stuff.

I do must admit – I feel better now with my hair tied on the back rather than have it open freely. I guess I just need some more time to get use to it or maybe just have a new haircut that would fit dark hair better :D Ahh, we’ll see. Today I’ll just shine on and do my thing ;)

This is a test post from , a fancy photo sharing thing.

hihi, I already did this few days ago, but today I decided to copy ki and I thought I’d put in my blog as well :D It’s funny that today the same card came as the other day although I’m pretty sure I didn’t choose exactly the same answers :D

You are The Wheel of Fortune

Good fortune and happiness but sometimes a species of intoxication with success

The Wheel of Fortune is all about big things, luck, change, fortune. Almost always good fortune. You are lucky in all things that you do and happy with the things that come to you. Be careful that success does not go to your head however. Sometimes luck can change.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

tulin laupäeva õhtupoolikul Viljandisse, et saaks veidi rahulikult oma kooliasjadega tegeleda ja et oleks ruumi olla. Kahjuks on see siiani suhtkoht mitte nii edukalt kulgenud, kui ma seda loota julgesin. Laupäeval jõudsin niipalju hilja, et ei jõudnud õhtul suurt midagi teha. Kuigi, südaööst kella 4ni suutsin ühe projekti kallal nii kaua tööd teha, et sellest võib isegi asja saada.

Eilne päev läks aga totaalselt metsa. Ja nagu ma ühest blogistki mõni aeg tagasi lugesin, siis “Kui üks asi hakkab p****e minema, siis ega ta poolel teel pidama ei jää.” No ja eile just nii juhtuski. Hommikupoolik oli peaaegu okei, vähemasti niikaua kuni päevavalgust veel jagus. Mingi aeg saime mulle juuksevärvi pähe pandud ja mahagi pestud – no ja siis mõni aeg hiljem läks üks suur tramburai lahti. Olles kohati kergelt ärrituv asjade peale, mis minu väärtushinnangutega kokku ei lähe, ei suutnud ma kuidagi ennast tagasi hoida, kui väikevend pidevalt emale vastu hakkas ja enda järelt ära ei koristanud, mille kohta talle juba eelmisest õhtust saati märkuseid tehti. Õli lisas tulle fakt, et ta arvas, et just mina pean tema järelt koristama ja talle võileiba tegema (nagu tal endal käsi otsas poleks). No ja siis läkski suht kismaks ära. Mis tegelikult tähendas siis seda, et noor pea 12-aastane pubekas rebellis kodus südaööni, kuni ta lihtsalt ära väsis. Kui varem oli rebellimine pigem oma toas kõva häälega nutmine ja kuulamine, kas keegi teda tähele ka paneb, siis nüüd on poiss avastanud, et rebellida võib ka lihtsalt asju loopides ja uksi prõmmides.

Katsu siis millessegi süveneda või õppida midagi, kui selline jama siin käib. Lisaks otsustas ta ühel hetkel ka teleka hääle põhja panna ja niimoodi oma multikaid vaadata. Endal pea padja all, sest lihtsalt liiga kõvasti oli hääl :D Ega’s midagi, ma läksin vahepeal ka oma närve puhkama ja tegin õhtuses sumedas Viljandis ühe väikse jalutuskäigu. Kuigi jah, koju jõudes oli seis suht sama kui ära minnes.

Asi enne ei vaibunudki, kui ta lihtsalt ära väsis ja ennast diivanile pikali viskas, et filmi vaadata. Vahepeal käis saunaustega lõhkumas, kuna ta vanni ei saanud minna. No ja siis viskaski mul jälle üle. Seekord läksin samamoodi vihasena alla, sest mulle tundus, et nüüd on ta midagi väga suurt kuskile visanud. Õnneks oli tegemist ainult tumbaga, mille ta teise toa otsa lükkas, aga ikkagi. Lõpuks siis otsustasin, et kui halvaga ei saa, tuleb heaga proovida. Istusin diivani ette maha ja lihtsalt hakkasin rääkima taga. Avatud küsimusi esitama, millele ta alguses üldse ei vastanud muud kui “ma ei tea, mine ära” jms. Aga ühel hetkel õnnestus mul ta isegi naerma saada ja kuigi ta lõpuni üritas mind tekiga minema ajada (trukid on ääres, nendega vastu käsi ei taht küll saada), istusin seal, kuni ta maha oli rahunenud.

Hiljem üritas ta ka oma toas enne magamaminekut veel midagi laamendada :D lubas raadio aknast alla visata jms, mida ta siiski ei teinud. Mina usun, et tal oli küll vist üks korralik uni seekord, kuna kogu see rebellimine peab ju ometi omajagu väsitav olema.

Mina aga kudusin ühte lahedat sallijuppi kuni kella 2ni ja ka mul õnnestus lõpuks maha rahuneda päevasündmustest ja endale üks hea ja magus uni organiseerida :D Aga jah, ma teinekord mõtlen 2x enne järele, kui ma otsustan siia õppima tulla. See võib lihtsalt katastroofiga lõppeda nagu selgi korral läks.

wõeh, täna möllasin siis viimased 4h mõistlikult kasutusjuhtude, tegevusdiagrammide ja muu sarnasega. No et ikka saaks need mõned hooleta jäänud ained ikka kenasti tehtud. Teemaks seekord siis organisatsiooni digitaalstrateegia ja äriprotsesside modelleerimine – eks näis. Ma tegelikult muutsin täna siin omatahtsi projekti teemat ja loodan projektikaaslaste mõistvale suhtumisele. Nimelt on mul omal ajal ühes teises aines tehtud projektis nii mõndagi olemas, mis ka sel korral abiks oleks. Omajagu põnev on seda teemat endiselt lahata, kuigi jah, nagu ma projektiski kirjutasin, siis kasumi teenimine selle projektiga jääb nüüd küll ära :D

Ükskord ma kuulsin, kuidas ühel mu tuttaval näiteks projektikaaslased ta pikalt saatsid, sest tüüpidel oli rahateenimine plaanis kooliprojekti aluseks võttes. No eks näis, mis sellest edasi saab. Mina igaljuhul tahan oma hinnet ja punkte kätte saada kasvõi nui neljaks.

Uus nädal tuleb üldse paras killer… ses suhtes, et mul on umbes nädal, et valmis teha ühe kursavennaga koostöös andmebaaside progemise projekt. Sama nädala jooksul tuleb selgeks õppida vähemalt tõenäosuse esimene KT, lisaks tegeleda usinasti digistrateegia projektiga (õnneks on sealt omajagu tehtud juba) ja finantsarvestuse esimese KT järeltööks õppida. Sest tegelikult ma esimene kord ju oskasin, aga läks natuke vussi, sest ma olin ise tobu ja panin ühe asja valesti. No ja siis on ju kogu raamatupidamine metsas :D

Ja muidugi ei tasu ära unustada AIESECi ja kodu – õnneks tuleb nüüd pisuke paus vist AIESECi asjadesse sisse, sest koolivaheaeg ja eksamid pressivad peale. Praegu tuleb lihtsalt natu-natuke veel pingutada, et puhkusele saada :)

PS. AIESEC Tallinn ehk minu koduklubi otsustas ka blogima hakata :) Esimesi trükisooje postitusi saab lugeda AIESEC Tallinna blogi lingilt:
http://aiesectallinn.blogspot.ee