Riina kogemised

Do you ever feel like you’re doing things for the wrong reasons? I mean, ofcourse it’s hard to know in the beginning that you’re doing it, but in the end – have you ever realized it has been for the wrong reasons and if it was for some other reasons, you might not have done it at all? When you’re doing things for the wrong reasons, has the action itself been in vain? Should you not have done it at all?

Wow, such harsh questions… I’ve been wondering about this for a long time. Perhaps I’ve even written about this previously somewhere here as well, perhaps not – I’m not even sure of it now.

The reason why I’m wondering about this is that I’m finally acknowledging that I’m doing it – does that mean I can avoid this in the future when I’m making big decisions? During the last year, 2006, I made a lot of decisions based on wrong reasons – I know it now. I mean, it was really great I did all these things, but will they really contribute to what I want to do with my life?

Ahh, yes, in case you’re wondering what I mean by wrong reasons – here’s an example for you… in AIESEC, it’s strongly recommended that each member should have a mentor. Well, last year I was the mentoring coordinator, so I was supposed to be the leading example and get myself a mentor as well. Now thinking back to it, how I chose one – well… I wasn’t looking so much into who could really guide me in my life or AIESEC career. I looked at the person’s other qualities, values and whatnot. In the end, the mentoring relationship didn’t really work out. All these mentoring relations aren’t supposed to work out at all, but now looking back to it – there were other people who I turned to when needing to figure out something.

So in the end, when I had to connect someone with the word mentor in my Vice President of LC Tallinn interview, I said a name of someone totally different. Go figure, right. Trust me, this is really not the only example that is connected with this from last year. I could at least name 3-4 more examples, but due to some confidence promises, I will really not do it now.

For the moment, when I know about this issue, I can really try to avoid it in different situations in my life. I mean, I’ve always been this cold and calculating person who really thinks through all possibilities before doing something. However, taking up an opportunity for the wrong reasons – well, I’m sure there’ll be less of these during this year and from this moment on.

don’t hesitate if it is a chance… just try not to regret things afterwards… and there’s nothing one regrets more than not taking action for whatever reasons…

– Alex, my dear friend from Austria

Ametlik teadaanne:

19.-24. veebruar viibin välislähetusel Pärnus. Tegemist on Kesk- ja Ida-Euroopa juhtimisteemalise konverentsiga, kus räägitakse ettevõtlusest, ettevõtlikkusest, juhtimisest ja paljust muust põnevast. Samaaegselt toimub kaks konverentsi, üks neist juhtimisteemaline, teiseks on motivatsiooniseminar sügisel AIESECiga liitunutele. Osalejateks on noored 25st riigist ja delegaate on kokku pealt 200. Tuleb suur, uhke ja ainulaadne kogemus, millest saavad Eestist osa AIESECi liikmeid pea 20.

Sellega seoses võin teie e-mailidele vastata väikese hilinemisega ja telefonikõnesid mitte koheselt vastu võtta. Samas üritan anda endast parima, et elu seisma ei jääks kuskil minu puudumise tõttu :D

Ilusat uut nädalat teilegi!

ma ei tea. Mulle tundub, et ma kardan. Aga ma ei ole veel kindel, mida ma kardan. Seda vist, mille kohta ma veel midagi ei tea.

Tegelikult tahtsin ma aga hoopis oma möödunud nädalast mõned read kirja panna :)

Kui keegi nüüd siin järge on pidanud, siis ma alustasin ja lõpetasin oma eelmise postituse sellega, et hommikul kontorisse minnes polnud üldse “minu päev” ja õhtul kõndisin ma sealt suurima naeratusega minema. Mitte et ma terve selle aja oleks kontoris veetnud :D

Kõigest aga järjekorras – kontorisse pidin laekuma seepärast, et ka sel päeval jagasime flaiereid, et inimesi oma infoõhtule kutsuda. No ja kuna Sikibriki pidi ära minema teise majja kooli, pidin mina kasvatajatädiks olema paar vahetundi. Jagasimegi vist kõik ära, mis jagada oli, no ja vahepeal käisin veel AIESEC Eesti juhatuse poistega lõunatamas ja muud põnevat justkui polnudki.

Õhtul oli mind ees ootamas järgmine infoõhtu, kus suurepärasest AIESECi kogemusest rääkima pidin. Kasutasin jälle seda meetodit, kus pildid ainult powerpoint slaididel ja mina ise räägin jutu juurde. Seekord tundus justkui veelgi lihtsam olevat, kui eelmisel korral. Tegelikult ma ju teadsin kogu seda juttu, mis rääkida tuli, seepärast oligi kuidagi lihtne, ma usun. Ise jäin rahule, võtan sellest teinegi kord Å¡nitti ja katsetan edaspidigi innovaatilisi lähenemisi. On mul endal ka rohkem õppida ja lõbusam.

Pärast infoõhtut oli ees ootamas teinegi “kohustus” – AIESEC Tallinna juhatuse koosolek. Seekord lubati teha lühidalt – ja oli ka lühike, vähemasti lühem kui varasemalt on olnud. Mis oli iseenesest hea, sest koju polnud mitmel eelneval õhtul mingil normaalsel ajal justkui saanudki. Teisest küljest, lõpuks oli ikka kell kõvasti 21 läbi, kui mina sealt minema sain. Seda eelkõige just seepärast, et meil oli ikkagi nii palju omavahel veel rääkida, kuigi koosolek läbi oli. Koju läksin igatahes naerulsui, sest nad olid mu tuju jälle nii heaks teinud :D

Teisipäev oli ka hea päev kokkuvõttes. Kuigi kooliga olid asjad nagu olid, ootas mind õhtul ees väga tore külaskäik. Kuna ma pole Maiby uut kodu veel näinud (ta on seal 1.5 a elanud), ta last veel kordagi näinud (laps on 3-kuune) ja lisaks ei jõudnud ma ka ta sünnipäevale, mis nädalavahetusel oli olnud, siis oli muljetamist oioi kui palju. Mul on nii hea meel näha, kui inimestel hästi läheb – ja seda oli veel parem tõdeda, et Maibyl nii hästi läheb :) Pisike nunnu oli ka hästi tore ja pidas terve õhtu meie seltskonnas vastu.

Kolmapäeval oli aga töine ja AIESECi teemade päev. Kõigepealt meie el presidente Siimuga soorituste ja kohustuste ülevaatamise tunnike, kust sain mõtteainet päris kauaks. Lisaks oli näha, et ühtteist on ikka vahepeal hästi ka läinud, samas kui mõnede asjadega oleme ikka puusse ka pannud vähe. Mõtlemisainet andis ta aga hoopis ühel teisel teemal, mis mu tulevikuplaanidega ka veidi seotud. Eks näis, mis ma siis lõpuks ette võtan või ei võta selles suhtes.

Kui see kohtumine läbi, siis kibekiirelt vanalinna Pikale tänavale Heateo Sihtasutuse kontorisse. Heateo SA teeb nimelt AIESEC Eestile auditit. Ehk siis küsib palju küsimusi erinevate protsesside kohta AIESECi juhtivatelt inimestelt, et siis kokkuvõttes öelda, kuidas meil praegu läheb ja mida saaksime teha, et edaspidi lihtsamini asjad läheksid. Sealt jõudsin koju nii hilja, et SIPE vestlusringile ma enam ei saanudki minna. Hea, et neil vähemasti lõbus oli, nagu ma hiljem kuulsin.

Juba järgmisel hommikul oli mind ees ootamas tööintervjuu. Oi, ma kardan, et ma ajasin seal liiga “AIESECi juttu”. Ma ei oska öelda, kas nad mind uskuma jäid ka, sest ma rääkisin neile, kuidas iga töökoht on minu jaoks väljakutse ja kõik on mu enda teha, kui palju ma kasvõi väga lihtsa töökirjeldusega ametikohast isiklikus ja professionaalses plaanis saada võin. Einoh, kõik mis ma rääkisin, oli puhas tõsi, ma ise uskusin kõike seda, aga osakonna juht, üks kena noor mees, muigas terve selle aja :D Mis ma sellest siis järeldama peaksin, eksju :D Järgmisel nädalal saan teada, mis seis on ja kuidas minusse siis suhtuti.

Pärast intervjuud kiirelt kooli ja seal oli tunnikese võrra toimetamist oi kui palju, et siis ühel hetkel kooliprojektiga tegelema sai hakata. Omajagu palju saime õnneks tehtud, hea et õppejõud koolis oli sel ajal, saime kohe alguses tagasisidet küsima minna, et midagi valesti ei teeks juba esimeses etapis. Päris palju sai kirja ka, kasutasime ikkagi minu lähenemist asjale :D Ehk siis võtsime puhta lehe ette ja hakkasime joonistama/kirjutama. Selmet võtta lahti eelmise projekti dokument ja sealt kopipeistida. Alguses tuleb asjad läbi ja välja mõelda, siis saab edasi toimetada, millega vaja ja kui tõesti midagi eelmise projektiga kattub, no saab ju hiljem kopipeistida ka.

Reede oli selline veider päev. Justkui oli nagu terve päev ees ja olemas, aga lõpuks jooksin ikka oma asjade ja ajaga kokku. Hommikul kiire käik bussijaama, vahepeal oma asjadega tegelemist ja kokkupakkimisega möllamist ja õhtul Viljandisse. PS. ma ju tegelikult teadsin, et sellest hiinakast sealt suurest õismäe ringi juures olevast Rimi keskusest ei tasu mitte ühtegi sellist asja võtta, millel juures sõna “krõbe”. Aga lõpuks vist lasime ikkagi mingil teenindajal endale ühte sellist soovitada. See oli tõesti öäkk-rõve, sest lihast polnud kogu selle krõbeduse all küll enam midagi järel.

No ja tegelikult oligi peaaegu nädal läbi. Viljandi on ikka selline nagu ta on :D Kuigi jah, reede õhtul selgus üks õnnetu tõsiasi järgmisel nädalal konverentsil osalema pidanud noormehe kohta ja ma olen üritanud seda asja siin omalt poolt ajada nii palju kui võimalik. Aga jah, nagu siin eile kommentaare kuulsin – paaripäevasele seminarile on veel võimalik inimesi 2-päevase etteteatamisega saada, aga nädalasele konverentsile teises linnas – no way. Kahju muidugi, aga pole midagi teha. Nüüd saan mina vaid niipalju veel teha, et ükski osapooltest lõpuks ei kannataks.

No ja nüüd ongi käes pühapäev – see tore päev, kus päev otsa tuleb sellega möllata, et kõik pesud puhtaks ikka saaks. Muidugi oleks ma võinud suurema osa juba eile ära teha, aga kuidagi ei tundunud eile see õige päev olevat :D Õhtul siis Tallinna jälle ja nii ta läheb. Ring on jälle täis saanud.

esmaspäeva hommikul silmi lahti tehes oli tunne omajagu jube. No mitte ei tahtnud üles ärgata, veel vähem kooli minna, kus jälle järjekordsed kohustused ees ootasid… No ja kui ma ühel hetkel siiski sinna jõudsin, öeldi mulle juba ukse peale, et “kle, täna pole vist eriti sinu päev, eh?”. Ühesõnaga, juba näost oli näha. Mina nimetasin seda nädalavahetuse pohmakaks :D Mitte alkoholist muidugi :P See läheb sinna kategooriasse, kuhu käib ka näiteks “ostupohmelli” mõiste :D Aga kõigest ikkagi järgemööda.

Neljapäeva õhtune koosolek peetud, lohistasin end koju ja proovisin veel ühtteist vajalikku ära teha. Õnnestus vist ka, ma usun :D Dokumendid said üles, mis lubatud ja kirjadele vastatud, millele vaja.

Reedel jätkus Mercuri international müügikoolitus. Järjekordselt õnnestus mul hiljaks jääda, kuna ma ei osanud arvestada sellega, et kui väljas on -20, siis oleks hea 5 min varem välja minna, samuti ei olnud ma päris kindel, kaua mul läheb parklast koolituskohta jõudmisega, kuna eelnev kogemus on lihtsalt puudu. No okei, jõudsin kohale ja mult nõuti anekdooti :D Mina ja anekdoodid :D HAHAHA :D Et siis anekdooti ei tulnud ja ma andsin neile teada, et ei ole kuskilt tulemas ka, niiet ma ei raiska rohkem nende aega. Vähemasti see tundus nende jaoks piisavalt usutav olevat, et neil ei ole mõtet mind pinnida, kuna minul oli oma otsus tehtud.

Koolitus ise jätkus väga meeldivas võtmes, tõesti oli huvitav ja mulle meeldis väga. Sain uusi mõtteid ja ideid, kuidas AIESECis asju paremini teha ja selliseid väikseid soft skill‘e õpetati meile ka (à la suhtlemisoskused, küsimuste küsimine, idee müük jne). Panin omale palju ideid kirja ja edaspidi tegelen nendega kindlasti, et end arendada.

Pärast koolitust läks päris kiireks, kuigi esialgu tundus aega küll olevat. Käisime läbi sadamas olevast Rimist, aga kassa sabad ulatusid poole Rimini ja seepärast läksin sealt poest tagurpidi tagasi. Sõpruse Rimi oli juba täitsa okei. No aga kui sa ühel hetkel avastad, et õhtune kino on endiselt jõus ja sul on 45 min poest koju jõuda, süüa teha ja valmis olla, siis võtab korraks põlvest nõrgaks küll. Kõik lõppes aga õnnelikult, jõudsin veel suti süüa ka kodus ja õigeks ajaks kinno ka. Hullult mugav on ikka, kui ise ei pea muretsema muu pärast, kui ainult õige mõtlemisega kodust välja astumise pärast, sest kõik muu on pärast selle õnnestumist juba super.

Kino oli väga hea, kuigi selline loengu stiilis pigem, aga ikkagi. Kui mul sellise kirega õppejõud koolis räägiksid asjadest, oleks kõigil palju lõbusam vajalikke asju õppida. Tegemist oli siis kliima soojenemisest rääkiva filmiga “An inconvenient Truth”, mida soovitas mulle üks AIESECi alumni, kes meie viimasel konverentsil väga tugeva mulje jättis kõigile. Niisiis, film oli hea, seltskond super ja eriti hea oli see, et hetk enne kino saime veel veidi rääkida, mis vahepeal jälle toimunud on meie eludes. Pärast kino saime kahe vana BESTikaga kokku ja jutustasime nendega vähe elust ja muust. Nad olid ka üllatunud, et miks ma ikkagi siis AIESECis olen nüüd :D

Kahjuks jäi kino tõttu ühele Viljandiaegsele sõbrannale külla minemata :( Aga selle teen täna tasa, sest õhtul on täiesti selgesse plaani võetud ikkagi ära käia, ära näha ja rääkida kõigest sellest, mis vahepeal olulist toimunud on.

Laupäeval üritasin küll puhata veidi, st kauem magada, aga vist ei õnnestunud eriti. Hommikul olin mingi 9st üleval ikka. Aga jah, kui uuesti pikali viskasin, magasin nagu nott mingi 14ni ka :D Natuke teleka ees lebotamist, veidi Å¡oppamist erinevates spordipoodides koos O-ga ja oligi käes aeg jälle kodust jalga lasta. Seekord siis selleks, et ühe toreda sihtasutuse alguse juures olla. Oeh, seltskond on nii super – meid on 6, endised ja praegused AIESECi liikmed :) Kuigi ma alguses asjast midagi ei teadnud ja lubasin endale, et 1.5h on max, mis ma sel õhtul ära olen, jõudsin ikkagi koju alles südaööks – no lihtsalt niiiiii tore oli nende inimestega koos arutleda, rääkida, nalja teha ja kõike muud ka.

Pühapäevane üritus oli selle laupäevase asja jätk – käisime nimelt Heateo sihtasutuses koostöö teemasid arutamas ja oma plaane täiendamas. Tõesti WOW, ma mingi hetk tundsin, et mul on neilt inimestelt nii palju õppida, bladi hell, mul on endalt nii palju õppida selle asja käigus. Hell yeah! Kui asi käiku läheb, st ta läheb kindlasti, siis aasta pärast pole ma kohe kindlasti kaugeltki enam see, kes ma praegu olen! Super!

Pühapäeval jõudsin koju õhtupoolikult ja ega siis palju enam teha ei jõudnudki. Veidi puhata ja mängida ning muud nagu polnudki rohkem. Ma ei mäleta enam isegi seda, kas sain vara või hilja magama – sellel polegi enam tähtsust.

Ja siinkohal jõuamegi tagasi selle eilse hommiku juurde, kus ma kooli minnes tundsin ennast kui tühjakspigistatud sidrun. Kuigi jah, oma nädalavahetuse emotsioonide edastamine suutis korraks ka selle sädeme silmadesse tuua, et see siis õige pea sealt jälle minema pühkida. Veidi pärastlõunast und (magasin tglt sügavalt pea 2h) ja õhtul oli juba päris okei.

Sellest nädalast tahaks aga tagasivaate teha juba millalgi veidi hiljem, sest praegu on eilse õhtu asjad veel liiga detailselt meeles. Ma eelistan alati mingit kaugemat perspektiivi, sest see võtab tegutsemistelt detailid maha ja jätab emotsioonid ja üldpildi alles, mis tegelikult oluline on tagasivaadates ;)

Soovin teile kõigile, kes seda kaheosalist pikka juttu on lugenud, toredaid emotsioone edaspidiseks, koguge neid, talletage neid, sest lõpus ei loegi muu, kui kõik need kogemused ja emotsioonid, mis igal eluhetkel end meelde tuletavad ja mis meil igapäevaselt meele rõõmsaks teevad ;)

Päikest!

oeh, vahel tundub, et liiga palju on teha ja liiga vähe aega selle kõige jaoks. Mulle meeldis eilne meeldetuletus Mercuri müügikoolitusel AIESECi noortele, et tegelikult ei planeeri me ju aega – aeg on lõplik arv sekundeid, minuteid, tunde, päevi, kuid, nädalaid ühes aastas. Keskenduma peaks hoopis sellele, et planeerida oma tegevusi ajas.

Lähtuvalt sellest olen teadlikult valinud omale viimasel ajal põnevaid üritusi ja võimalusi ennast ühel või teisel moel leida ning arendada. Kuigi see võib kohati tähendada, et mul on kõik õhtud nädalas planeeritud ühe või teise üritusega, ei ole see siiski lõplik. Ma tean, mida ma neist võimalustest saan ja kuidas need mind tegelikult arendavad. Just seepärast, ei suhtu ma neisse kui tegemistesse, mida PEAN tegema, ma lihtsalt VALIN neid just teatud põhjustel.

Näiteks esmaspäeva õhtune AIESECi Tallinna juhatuse koosolek andis mulle võimaluse üle vaadata Aastakonverentsil nähtu ja kogetu ning paika panna oma edasine tegevusplaan. Lisaks oli see ka hea võimalus, kus läbi rääkida oma mõtted ja ideed, mis vahepeal ette tulnud on.

Teisipäeva õhtul oli mu oma tiimi koosolek, mille edu selgub alles teatud aja pärast. Samas saime siiski paljud asjad läbi räägitud, olulised küsimused said vastuse ja nüüd on meil suund olemas, kuhu poole edasi pürgida.

Kolmapäeval oli mu esimene mentorluskohtumine, kus mina mentori rollis olin. Suurepärane võimalus näha, et ka sellised asjad tuleks paremini ette valmistada. On ju tegelikult teemadering mingil määral varem kokku lepitud ja parem nii mulle, kui mentee’le on ju see, kui me oma aja maksimaalselt ära kasutame, et kõik vajalik räägitud saaks. Samas, nii palju kui aru olen saanud, võib esimene mentorluskohtumine ka kujuneda selliselt, et päris palju räägib juttu ka mentor ise. Seekord just nii sattuski olema :)

Õhtune välispraktikale minejate infoõhtu kujunes üle ootuste toredaks ja õppida oli sellest palju. Katsetasin nimelt uutsorti lähenemist powerpoint presentatsioonile ja näitasin inimestele ainult pilte. Teksti rääkisin ise juurde ja kui kuulajatel soov tekkis, said nad ka materjali hiljem meilt küsida. Selleks, et rohkem infot saada, oli neil võimalus ka küsimusi meile lõpus esitada. Kokkuvõttes oli ka see infoõhtu tore, sest saime jälle järjekordse uue kogemuse nii esinemise vallas kui ka oskuses kiirelt ja konstruktiivselt igasugustele küsimustele vastata.

Neljapäev… mmm… ma ei mäleta kui kaua ma pole trolliga sõitnud :D Kuna ees ootas 8h koolitust kesklinnas, kus autoga parkimine maksab oioi kui palju, siis tuli sinna muidugi trolliga minna. Koolitus ise oli ka täitsa super. Joona oli meie koolitaja nimi, perenime ei mäleta ja ta rääkis meile müügist igasuguseid põnevaid asju. Ma olen alati arvanud, et müügimeest minust ei saa, samas kui ma vaatasin neid soovitusi müügiga alustavale sõbrale, mida alguses välja pidime mõtlema ja kirja panema, siis tuli sealt selgelt välja, et tegelikult jälgin ma juba praegu teadlikult või vähem teadlikult oma igapäevaelus neidsamu soovitusi. Sain selle esimese koolituspäeva jooksul juba ka veidi intriige tekitada ideemüügi juures, kus ma selles väljakutset nägin ja üritasin siis ka vastavaid teemasid/ideid välja tuua, mille müük niisama lihtsalt ei läheks. No aga teistele ei läinud need hästi peale või siis nad lihtsalt ei teadnud teemast piisavalt ja üritasid mulle maha müüa ideed, et mina peaksingi kogu asja ära tegema. No ei läinud õnneks :D

Õhtul oli meil ees ootamas lokaali koosolek, mis seekord osutus eriti raskeks kuidagi. Meil oli päris palju liikmeid kohal ja elevus oli kõigis väga suur. Pettusin veidi mõnedes inimestes, kes olid special meie koosolekule kohale tulnud ja siis ainult lobisesid terve aja. Ruum oli ka selline, et kõik, mida räägiti kajas kuidagi ja see tegi olukorra veelgi raskemaks. Lõpuks sai siiski kõik info räägitud ja pärast grupitööd rahunesid paljud maha ka. Samas näitas see koosolek jällegi selgesti, et kui oled mingi aja jooksul midagi teha lubanud, siis tuleb ka sellest lubadusest kinni pidada, muidu läheb asi väga käest ära.

Kuna tegelikult on see postitus mul juba väga mitmeid päevi siin lahti olnud ja ma ei ole jõudnud edasi seda kirjutada, läheb ta üles nii nagu on, ehk siis reedest pühapäevani emotsioonid saavad kirja kuskile järgmistesse postitustesse (kuigi R-P oligi just see, mispärast alguses seda postitust üldse kirjutama hakkasin :D

Oleme kursis sellega, et info ettevõtlikkusalasest messist “Kõik on enda teha” võis jõuda Sinuni liialt hilja ning ei olnud piisavalt aega, et eelvoorust osa võtta. Seetõttu oleme otsustanud pikendada osalemisaega esmaspäev (12. veebruar) kella 12ni, sest juhtumi lahenduste hindamismeeskond hakkab tööle pärast kella 12. Seega on veel võimalik vahvast ja kasulikust võistlusest osa võtta.

Kui teid hirmutab eelvoor, siis seda ei ole vaja karta. Lahendada on vaja vaid imelihtne kaasus, mis ei võta rohkem kui 30 minutit ning valmistab teid ette messipäeval toimuvaks kaasuste lahendamise võistluseks, mis saab olema väga huvitav ja lõbus. Selle eest kannavad hoolt ettevõtted nagu Hansapank, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Saku ja OÜ Valemivihik ning üliõpilasorganisatsioon AIESEC.

Võistlusel osalemisel saad Sina:

• aidata kaasa ettevõtetes reaalselt eksisteerivate olukordade lahendamisele
• lisaks teoreetilistele teadmistele ka praktilisi oskusi
• laiendada oma kontaktide arvu teiste üliõpilaste hulgas
• kokku potentsiaalsete tööandjatega
• õppida meeskonnana toime tulema pingelises olukorras
• lahendaid auhindu, mis on välja pandud messil osalevate ettevõtete poolt

Niisiis, võta oma 3 sõpra kaasa ja lahenda kaasus:

www.aiesec.ee/koikonendateha link “Eelvoor”,

mis saada aadressile maarja.nurm (at) aiesec.net hiljemalt 12. veebruariks kella 12ks ja tule osa osa saama vahvast ja kasulikust messist, mis on mõeldud just Sinule.

Rohkem informatsiooni: www.aiesec.ee/koikonendateha

Küsimuste korral:
Maarja Nurm
Tel: 53498538
E-mail: maarja.nurm (at) aiesec.net

Parimate soovidega,
“Kõik on enda teha” korraldusmeeskond

Ettevõtlikkusalase messi „Kõik on enda teha” eelvoor lõpeb juba 9. veebruaril, mis tähendab, et kõik eelkaasuse lahendused tuleks selleks ajaks saata aadressile maarja.nurm@aiesec.net

Osaledes messil on just Sinul võimalik osa võtta ettevõtetes (Hansapank, Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, Saku jt) reaalsest eksisteerivatest situatsioonidest ja välja pakkuda omapoolseid lahendusi olukorra parandamiseks. Lisaks võimaldab mess Sul laiendada oma kontaktide võrgustikku teiste üliõpilaste ning potentsiaalsete tööandjate osas.
Loomulikult saab edukas osalemine pärjatud lahedate auhindadega .

Kui Sa ei tea, millest jutt, siis tsekka aadressi www.aiesec.ee/koikonendateha

Veel on võimalik Sul endal midagi teha!

Kui tekkis küsimusi, ära kõhkle ühendust võtta:
Maarja Nurm
e-mail: maarja.nurm@aiesec.net
tel: 53498538

Sinu osavõttu oodates,

„Kõik on enda teha” messi korraldusmeeskond