Riina kogemised

Juba teisipäevast saati on mind pidevalt kummitanud üks eluliselt oluline küsimus, mis mulle ootamatult esitati. Olles napilt AIESEC Tallinna presidendiks valitud mõned päevad varem, võis muidugi seda küsimust ka oodata.

Et ajalooliselt kõik korrektne oleks:

K: oled nüüd eeskuju?
V: miks nüüd alles? kogu aeg olen selle poole püüelnud, et eeskuju olla

Ja tegelikult on see küsimus mu pähe jõudnud korduvalt ilma, et ma seda ise tegelikult tahaksin. Samas, ühel hetkel tuleks see ikkagi ette võtta, ära vastata ja asjad läbi mõelda :) Küll siis see kummitus ka selja tagant ära kaob ;)

Aga jah, ma arvan, et reaalselt pole siiani väga muutnud, sellest hetkest siis, kui presidendiks sain. Minu aasta algab peale ju alles 1. juunist pärast seda, kui olen palju õpetussõnu oma aastaks saanud praeguselt presidendilt. Selle ajaga on mul kindlasti õppida oioi kui usinasti.

Samas, eeskujuks olemist ei saa ju tegelikult kellelegi väga õpetada? Mis see tegelikult minu jaoks tähendab?

Ma arvan, et meie kõigi jaoks on teemasid/olukordi/isikuomadusi, millega teistele eeskujuks olla tahame. Kindlasti on meis kõigis ka midagi sellist, mille parema meelega enda teada hoiame ja kõva häälega ei räägi – sest me ei taha ju olla eeskujuks halbade asjadega, eks?

Eile õhtul hambaid pestes mõtlesin, et millega mina tahan eeskujulik olla; mida ma tahaksin, et teised minus näevad ja tekitaks neis tahtmise neid omadusi ka endas arendada?

Minu arvates on mul väga hea suhtumine ja hoiak elu ja õppimise suhtes. Sain sellele mingitpidi kinnitust ka tööintervjuudel käies, kus sain positiivset tagasisidet oma hoiakute kohta. Soov ja tahe pidevalt ennast täiendada ja õppida on tänapäeva tööandjale ikka väga oluline :)

Samuti tahan eeskujuks olla oma põhjalikkuse ja täpsusega. Tean, et kohati kipun detailidele liialt rõhku pöörama – samas on see siiski pigem hea kui halb. Kui meeskonnas on inimesi, kes oskavad selle meeskonna tulemuste kasuks pöörata, siis on superhästi ju ;) Mina teen detaile, keegi teine keskendub üldistele teemadele – kõik saab hästi ja korrektselt tehtud.

Teisest küljest minu suhtumist vaadates – kui probleemid tekivad, üritan neile alati lahendusi leida. Proovin ka endast kõik anda, et probleeme ennetada. Usun, et selline suhtumine võiks ka paljudele eeskujuks olla. Samuti oma analüüsioskuse kasutamine. Vaatan ettetulevaid küsimusi, teemasid alati mitme nurga alt läbi, teen omad järeldused, kuulan teiste arvamusi – ja lõpuks tulen parima võimaliku lahendusega välja. Kui vaja, siis ka mitmega ja alati põhjendan ka oma valikud ära nii endale kui teistele :) Kas see pole mitte hea oskus, millest Å¡nitti võtta? :D

Kindlasti on minu juures neid külgi, mida ei tasu väga eeskujuna võtta – kooliteemad, kodutööde edasilükkamine, liigne närveerimine minust mitteolenevate asjade pärast, kohatine enesekriitika – aga kellel meist ei oleks nõrgemaid külgi? Oluline on lihtsalt see, et teadvustaksime neid endile ja tegeleksime nende parendamisega. Mina püüan seda järk-järgult teha, aga see võtab lihtsalt veidi aega :)