Riina kogemised

Aine: IDU0120 Andmebaaside programmeerimine
Semester: sügis 2006
Moodul: Eriõpe
Loengute õppejõud: Erki Eessaar
Harjutustunnid: Erki Eessaar
Eksami hinne: 3

Selle aine deklareerisin juba eelmisel sügisel ära lootuses selle ühe hingetõmbega pärast projekteerimise ainet ära teha. Kahjuks läks aga asi hoopis teisiti, sest ma lihtsalt ei oska programmeerida. Seega oli ainus võimalus sellega käesoleval semestril usinasti tööd teha. Millest ei ole küll veel väga palju välja tulnud midagi. Õnneks on küll projekt esitatud, aga kui selle kohta väga palju ja põhjalikke küsimusi eksamil tuleb, jään mina küll veidi hätta. Tuleb lihtsalt korralikult ette valmistada, eks ;)

Aine on väga iseloomulik Erkile, see on väga põhjalik ja peaks andma väga head teadmised andmebaaside programmeerimisest ja nendega töötamisest. Näidisprojekt täieneb ja paraneb järjest iga aastaga, aga see teeb kohati tudengite töö pigem raskemaks. Olles veendunud, et ka oma projekt peab olema säärase põhjalikkusega tehtud, lööb see esialgu pinna jalge all kõvasti kõikuma. Sellegipoolest, kui harjutustundide materjalid läbi teha ja materjal enne eksamit selgeks teha – peaks ju asi ka kenasti suurema vaevata positiivsele hindele tehtud saama :)

//– 13.01.2007 21:57 –//

Täiendus 31.05.2007 - sain eksami tehtud. Hinne 3 :) Mina olen igatahes väga rahul. Siinkohal suured tänud Arnelile, ilma kelleta poleks ma kunagi projekti eest nii palju punkte saanud ja ekstra special tänud O-le, kes mind need viimased päevad kannatama pidi, kui ma öösiti õppisin.

Viide: IDU3381 Andmebaaside projekteerimine, kevad 2006 (tuleb veidi hiljem)

So, it’s official (been for a while actually) that I will be the president of AIESEC Tallinn in 2007-2008. My term starts this Friday when we will have a takeover in Kadrioru Park and ends in 1 year and 1 day from today – May 31, 2008. But until then I plan to enjoy my roller coaster ride!

I already have some cool ideas that I would like to do next. I’ll keep you updated!

Juba teist korda selle nädala jooksul sööme kala :) mm, nämma, poleks endast elusees midagi sellist uskunud muidugi :D

Üleeile sõime heeringat, sellist traditsioonilist – heeringafilee kenasti köögipaberiga õlist puhtaks pühitud, parasjagu ampsusuurusteks tükkideks lõigatud ja pandud väiksesse plastkarpi kihiti: heeringas, sibul, muna, hapukoor ja nii kolm kihti. Väga maitsev oli (ma tegelikult ei ole suur heeringasõber) ja O arvas, et see võikski tema lemmik suvine kerge eine olla. See lihtsalt sobis kuuma suveõhtusse nii ootamatult hästi :) Minupoolt sellele igatahes takistusi ei tule :D

No ja täna siis – pool kotti kartuleid oli esmaspäevast veel külmkapis ja no mis sa siis ikka nendega ära teed. Hakklihakastet ka justkui ei tahaks (pealegi, mulle meeldib hakklihakaste rohkem makaronide kui kartulitega).

Okei, siis sai otsus tehtud ja poest mõned abimaterjalid koju veetud. Käis see siis nii:

• kartulid keema (kui aega vähe, jõuab kõik parasjagu kartulite keemise ajal valmis teha)
• 400gr Alma kodujuust (jah, see 4% kõige rammusam :D) kaussi, sinna peale see suuremat mõõtu tuunikalakonserv (vees, mitte õlis, kuigi maitses tegelikult väga vahet ei tule). Üle puistata sidrunipipraga (ps. sisaldab juba soola) ja ära segada
• Juurde lisada väikesteks tükkideks lõigatud kurki (panin u. 1/4 pikast Luunja kurgist), 2 keskmist tomatit, ära segada ja natuke soola/pipart juurde panna maitse järgi.
• Kõige lõpus, et asi rohkem kastme moodi oleks ja kuivale kartulile hea mahe juurde võtta oleks, kallasin selle üle väikse törtsu keefiriga :D No sai ikka päris hää ;)
• Serveerida kuuma/parasjagu sooja kartuli kõrvale.

Mõtlesin veel, et tegelikult on hea sellest igasuguseid modifikatsioone teha – asendada tuunikala näiteks kuumsuitsu heigiga. Või siis panna köögiviljadest juurde veel pisut paprikat, sibulat (mugul- või rohelist), redist vms. Keefiri võib alati asendada hapupiimaga, või kui lihtsalt salatina süüa meeldib, pole sinna vedelikku ju juurde vajagi ;) Ja otseloomulikult võib ju ka selle rammusa kodujuustu asemel midagi lahjemat kasutada. Või siis miks mitte juba eelnevalt maitsestatult mõnda. Oh, mõte hakkas lendama kohe, kuidas makraga kodujuustu kasutada ja makrat juurde lõikuda ja köögivilju ja kuidas siis hea maitsev jällegi teistsugune kaste tuleb :P Nämmm…

Aga jah – head isu ja jätku leiba!

Neil Jordan – Vari (eesti k.)

Neil Jordan(s. 1950), kes on täna eelkõige tuntud kui filmirežissöör (filmid “The Crying Game”, mille eest Jordan võitis Oskari, “Interview With The Wampire”, “Michael Collins” jpt), alustas oma loomingulist karjääri kirjanikuna. Tema esimene jutukogu “Öö Tuneesias” (Night in Tunisia, 1976) võitis Guardiani kirjandusauhinna. Jutukogule järgnesid kolm romaani: “Minevik” (The Past, 1979), “Elaja unenägu” (The Dream of A Beast, 1983) ja “Päikesetõus merekoletisega” (Sunrise with Sea Monster, 1994).

“Vari”(Shade) on Jordani esimene eesti keelde tõlgitud raamat, mis esmavalgust nägi pärast kümneaastast pausi kirjutamises 2004. aastal. “Vari” on on poeetiline tagasivaade nelja inimese koos veedetud lapsepõlvele ja noorusele. Romaanis vilksatavad läbi paljud iiri kirjanduse suured teemad: minevikupained, Esimene maailmasõda, anglo-iiri mõisnike ja kohalike talupoegade kokkupuuted.

Tele2 “Valitud Palade” märki kandev “Vari” on sarja viies teos. Varem on Tele2 “Valitud Palade” sarjas ilmunud Alessandro Baricco, Pascal Quignardi, Prosper Mérimée ning Sándor Márai romaanid. “Valitud Palad” on märk, mille all Tele2 esitleb valitud kilde kultuurimaailmast, soovides anda oma panuse kultuurielu rikastamiseks.

Reisil lugemiseks sobis täitsa hästi :) Samas sellist paralleeli juhtimise ja muude tänapäevaste eluliste teemadega justkui nii head ei olnud kui kahes varasemas teoses on olnud, mida Tele2 sarjast lugenud olen…

Peter Landesman – Kaaren

29. juunil 1941 seilasid Bostoni lähedal asuva väikese kogukonna kolmkümmend kuus liiget lõbusõidulaevaga Kaaren BaileyÂ’ saarelt piknikule. Salapärasel viisil jõudsid tagasi ainult naised ja üks mees — kapten, kes oli alasti ja vaadi külge seotud. Kõik olid surnud, kui üksildane kalamees ja tema üheksa-aastane poeg nad leidsid. Midagi muud — ei teisi laipu ega laeva ennast — ei andnud meri kunagi välja. Kaarna kadumisest hakkas levima vasturääkivaid kuuldusi. Kas merd kattis udu või oli ilm selge? Kas sakslased lasid laeva põhja või uputati see kindlustusraha kättesaamiseks? Kas oli süüdi tormine meri või lohakas kapten? Mõttetihe ja keerukalt põimuv sündmustik hoiab lugejaid oma lummuses kuni ootamatu lõpplahenduseni.

Teos on pälvinud maineka autasu — Ameerika Kunsti ja Kirjanduse Akadeemia romaaniauhinna.

Kohati tundus ühtteist tõlkes kaduma minevat, aga üldiselt oli päris põnev ja lõpplahendus oli tõepoolest ootamatu…

Woohoo, mul on jäänud nüüd veel 4 ainet + bakatöö, et oma baka kraad kätte saada. 2 neist ainetest tuleb veel järgmise kahe nädala jooksul ära teha, üks jääb sügisesse ja üks aine + lõputöö jäävad siis järgmisse kevadesse.

Tegelikult ma juba ootan seda ;)

Aine: IDK0020 Objektorienteeritud programmeerimine Javas – JOOP
Semester: Kevad 2007
Moodul: Eriõpe
Loengute õppejõud: Kaarel Allik
Harjutustunnid: Kaarel Allik
Eksami hinne: 3

Nii, sai siis see aine ka tehtud lõpuks. Jamasin sellega ikka tõsiselt kaua, esimest korda tahtsin seda ainet ära teha vist juba siis kui aastanumber 2005 oli. No ja nüüd siis läks õnneks :)

Olen siit-sealt lugenud, mida õppejõu kohta kirjutatakse, mida aine kohta kirjutatakse jne.

Kaarel Allik’u stiil – all cats are rodents… vennal tihti lõhnad küljes (mis tihit- pea kogu aeg); peale venkude tundi unustas ära, et eestikeelne tund, pani vene keeles plämama, no comments.

aga kuidas muidu siis allikuga asjad aetud saab, kas tal siis savi tudengite töödest?

savi tal kindlasti pole, uurib ja puurib hoolega. eriti siis, kui udu ajad

Allikule võib ka kodune ülesanne olla õigesti tehtud ning siis kirjutab vale asja vahele ning käsib selle nurga alt ülesannet muuta

Allik on suht norm tegelane — tõsi ta on, et tihtipeale lõhnadega, aga harjutustes minul vähemalt probleeme polnud. Kodused teed õigeks ajaks ära, pole probleeme

ning kes esimene tund esmaspäeval hommikul kohal käis siis teavad mis seisu allik tundi andis

Mul on selle kohta oma kokkuvõttev arvamus…

Kui ma esimest korda seda ainet tegin, oli harjutustundide õppejõuks keegi noor tüüp, kes ise asja väga hästi jagas, aga mina ei saanud sellest essugi aru. Viidatud tekst on kirjutatud 25. jaanuar 2005 :D Nonäedsa siis… Proovisin tookord nii ja naapidi, aga ei, kuidagi ei hakanud see pilt selgemaks minema. No selge, siis tuli jätta asi ikkagi järgmisse kevadesse.

Järgmisel korral oligi juba Allik harjutustunde ka andmas. Käisin paaris loengus ka (need olid muudetud selliselt, et loenguid üle nädala ja harjutustund iga nädal, varem oli vastupidi), aga seal oli suht materjalide mahalugemine ja suurt abi enda jaoks selles ei näinud. Mis mind aga väga üllatas – harjutustunnis sain ma lõpuks aru, mis toimub, sest õppejõud viitsis kõik lahti seletada. Jah, ma saan aru, et neile, kes juba noorest saati progenud, selline lähenemine väga peale ei lähe. No aga minusuguseid programeerimisest suht kaugeid õppureid on ju ka päris omajagu.

Ehk siis – tegin usinasti ülesandeid tunnis kaasa, sain justkui aru, kui loogiline kõik on – läksin aga koju ülesandeid tegema – enam ei tea midagi :D Ja nii oligi, tundides oli kõik okei, kodused ülesanded jäid aga ripakile ja tegemata. Niimoodi läks ka see eelmisel korral raisku, ehk siis eksamile ma ei saanudki.

Seekord siis proovisin uuesti. Tobenaljakas on see, et ma avastasin 12 nädal (kokku 16), et võiks ju siis harjutustunnis ka käia ja ülesandeid teha :D Aine deklaratsioon oli muidugi läbi, see tuli siis avatud ülikoolist jälle uuesti võtta. Veider lugu, eks :D 12. nädalal tuleb õppejõu juurde üks neiu, kes räägib piinlikust olukorrast, et deklareerida oleks vaja ainet, ise pole tundideski käinud :D Kõik lõppes õnnelikult…

Ülesandeid kontrollis ta tõesti sedamoodi, et vaatas ise, kuidas asi tehtud on ja väga tudengipoolset selgitust ei küsinud. Pigem selgitas ise juurde, mis puudu ja kuidas seda paremini saaks teha. Ka eksamil ei pinninud ta põhjalikult, miks ja kuidas asi tehtud on.

Mis minu arvates selle aine juures kõige parem on – sellega on loodud suurepärane keskkond neile, kes vähegi progemisest huvitatud on, et selle kohta põhjalikumalt teada saada. Samas neile, kes on suhtkoht kindlad, et edaspidi progejateks ei hakka, on see aine selline, mis annabki suht üldise arusaama, mis see on ja mida edasi uurida tuleks, kui peaks vajadus tekkima. Õppejõud, kes on valmis ja nõus selgitama ja uurima ning omapoolsete märkustega aitama – sõltumata oma muudest pahedest – on minu silmis üks väärt õppejõud :)

Kuidagi väsitav päev on olnud täna. Ma ei teagi täpselt, millest see tuleneb. Ehk sellest, et olen juba kõpsti kella 7st alates üleval ja toimetanud… Võib-olla hoopis sellest, et tööjuures sain täna mitmeti kasulik olla nii teistele kui iseendale – kooliasjadega hakkab ka juba pisut rohkem sujuma, kui neile aega pühendada. Või siis hoopis sellest, et pärast tööd otse linna kihutasin, et natuke AIESECi juttu rääkida inimestega…

Pole ka välistatud, et põhjust võib otsida sellest, et pärast AIESECi kohtumist kõndisin TLÜ juurest kaupsi, käisin seal kinga- ja ehteosakonnas tiiru peale ja siis trolliga kodupoole põrutasin.

Viimaseks piisaks võis ju saada vabalt see jalgsimatkamise hansapanga remondijooksu teekond, mis eraldas mind ja Siimu Mustamäe lõpus asuvatest ühikatest. Või siis hoopis oli viimaseks piisaks see kapsa-maisi-kookose salat, mille kiiremas korras valmis hakkisin ja pool sellest pintsli pistsin. Vot, raske öelda, mis see nüüd täpsemalt oli :) Aga kell saab õnneks kohe-kohe 11, siis arvuti kinni ja teki alla sooja. See külm, mille ma kontidesse sain linnast koju tulles on siiani kuskil varbaotstes kinni…

Homme tuleb ilus ja tegus päev – ma tean seda juba ette :)

uuest nädalast uue hooga – käisin täna metsas väiksel jalutuskäigul. Tegelikult küll piisavalt paraja tempoga kõnnil. Kodus pulsikella käe peale pannes avastasin, et ta on mu juurest plehku pannud. Ei tea ma veel, kas ta otsustas jääda Pärnusse, Viljandisse või hoopis mujale. Eks homse jooksul selgub vast midagi täpsemat, sest sellest oleks ikka väga kahju, kui ta nüüd täitsa päriselt ära mu juurest läinud on (nuuks)

Kuna mul olid aga juba sportlikum riietus üll ja ei saanud hool pealt minna, siis lasin seekord hoopis telefonis olevatel lugudel tempot valida pulsikella asemel. Eks ta omajagu vabanemine oli küll :P sellise pideva kellajälgimise asemel nautisin hoopis ilusat ilma, mõnusat muusikad ja hoogsat kõndi. Kohe vabanemise tunne oli :D

Omajagu oli see tänane ka sissejuhatus hoogsasse stressi-sessi aega, sest juba homme on vaja ära näidata terve hulk ülesandeid, et üldse eksamile saada ja ma veel ei tea, kas need läbi ka lähevad. Võib-olla pole ma piisavalt veel jännanud nendega. Aga eks näis ;) Kui ülesannetega homme OK käes, siis on juba järgmisel neljapäeval eksamit oodata! :P woohoo :D saabki üks lemmikaine tehtud! :D