Riina kogemised

Lugesin seda inglise keeles, ma ei mäletagi hetkel, et oleksin mõne teise Coelho raamatu inglise keeles läbi lugenud. Mitte et sellel praegu enam tähtsust oleks…

Selles teoses räägib Coelho loo kõige otsesemalt just omaenda elust. Pannes jutustusse veidi väljamõeldud ja omajagu päriselt juhtunud, on tegemist tõesti huvitava jutuga. Siiski – ma ei saa endiselt hästi aru neist, kes Coelho eelkõige seepärast kõrvale lükkavad, et tal ju see enesabi teema käsil kogu aeg. Minu jaoks on see just hästi jutustatud lugu, mitte niivõrd midagi eneseabi vallast. Kes sealt endale õpetussõnu oma eluks leida oskab, no rahu nendega :)

No ja tegelikult olen minagi mõned mõtted lisaks mõelnud neile lugudele. Samas ei ole ma neist suuremat mürglit teinud ja teiste raamatute osas jonninud, et eiei, Coelho on ikka liiga diip või midagi :D

Aga jah, selles raamatus oli üks mõte/idee, mis mulle meeldis. Iseasi, palju sellest edaspidiseks kasu on. Nimelt seisnes see selles, et meil on nö “teine mõistus” (“second mind”), tavapärases mõistes siis ju tegelikult juskui alateadvus. See töötab ja töötab, kui me seda just kuidagi välja ei lülita. Selleks, et seda välja lülitada, tuleb temaga tegeleda. Tegelikult me ju kõik teame, kuidas “kummitavat” lugu peast välja saada – tuleb lihtsalt kõva häälega kaasa laulda, selle mõttega tegeleda ja ühel hetkel tüdineb see ära ja lähebki minema. No sama lugu on ju kõikide teiste mõtetega, mis vahel meid kiusama jäävad. Tuleb nendega lihtsalt lõpuni tegeleda, kuni need nii igavaks muutuvad, et nendega rohkem tegeleda polegi vaja. See ju omamoodi ka see “kohaloleku” teema, eks.

Ehk siis, kui loost välja jätta suur jumalasse uskumise teema, inglite tagaajamise teema jne, siis on seal tõesti nii mõnigi hea mõte sees. Aga seda eelkõige neile, kes sealt mõtet otsivad ja leida tahavad. Teistele on see lihtsalt üks tore 1-2 õhtu lugemisvara :)

ja noh, seepärast, et raamatu pealkiri on Valküürid ei pea ma tingimata siin neist pikemalt rääkima :D Kes lisa uurida tahab, loeb raamatut või otsib netist märksõnu “valküürid, the valkyries” jne :)

Oeh, sellest võiks kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja kirjutada ja… you get the point ;)

Kolmapäev – varajane hommikutund Järve selveri juures olevas Järve bussipeatuses. Korraks julgesin kahelda, kas see on ikka õige peatus, aga üks kostüümis tädi lükkas mu kahtlused ümber. Tingimata pidi see õige peatus olema.

Ilm oli natuke jahe, aga meeletult ilus. Kahjuks oli päike küll selle aja peale tõusnud, a no mis seal’s ikka, saigi päiksepaistet nautida. No ja tegelikult oli tee Riiga päris ilus. Metsad, merevaade, väiksed linnad jne. Korraks suutsin isegi tukkuma jääda, aga teetööde koht kindlustas mu ärkveloleku kogu ülejäänud sõiduks. Proovisin natuke arvutis vaadata ühtteist, aga see Hansabussi wifi pole ikka suurem asi. Ei õnnestunud mul ei isiklikku ega töömeili tsekata. No ja kokkuvõttes kui seljaga sõidusuunas istuda, siis polegi kõige parem mõte arvutiekraanilt kirja lugeda üritada. Niiet arvuti läks peitu :D

Pärnus oli pisike vahepeatus, kust sai pirukaid tee peale kaasa osta. Mina, korralik nagu ma olen, ei tahtnudki midagi osta, sest olin ju banaani söönud (vist) ja kotis oli kohupiim ootamas. No ei läinud õnneks – üks suslik otsustas, et mulle on tingimata sellisel kellaajal ühte suhkrukringlit vaja. No ja siis vanade keskkooliaegade mälestuseks ei suutnud ma sellele ka mitte kuidagi vastu hakata.

Mõnus ühesõnaga :D Päike, suhkrukringel, hommikune karge Pärnu õhk, tööpäev pole teiste jaoks veel alanudki. Ühesõnaga puhkus missugune ;)

Oo, aga siis jõudsime lõpuks Riiga ka! Esimest korda nägin ma Riias ka tõelist ilu :) ilu-ilu-ilu, nagu LL ütleks :D Aga eks päikesepaistelise ilmaga tundub kogu maailm palju ilusam kui tavapäraselt. Ja kui me bussist maha läksime, rabas Riia õhk mind suisa jalust! (tõlge: kingatallad on nii libedad ja siledad, et ma lendasin kõige ülemisel astmel selili, lõin ära oma parema õla, sain väiksed sinikad jalgadele ja määrisin ära nii oma seeliku kui ka jaki). Ehk siis, Riia avastamine alaku!

Kuna -T- on juba pikemat aega Riias pesitsenud (üle nädala Riias olemine on juba pikem aeg :D) ja Tallinnas temaga kuidagi trehvata pole viimasel ajal õnnestunud, mõtlesime esimese päeva teda tüüdata :D Mõeldud-tehtud, hakkasime aga oma asjadega astuma ja olles juba mingis suunas liikunud, helistasin -T-‘le, et me nüüd Elkori ees, tahaks su kontori juurde :D Muidugi suutsin mõned sõnad instruktsioonidest ära unustada ja seepärast juhtuski nii, et me “ei olnud eksinud” vaid “avastasime Riiat”. Tegelikult olime bussipeatuses väga lähedal olnud, aga kuna läksime hoopis vastassuunas, siis tegime eriti hullu ringi peale, et õigesse kohta jõuda. Siiski-siiski, kõik ei olnud veel kadunud, leidsime koha üles, andsime pakid -T- juurde pakihoidlasse ja ise läksime ringi trallama :D Jõudsime läbi vanalinna juba peaaegu jõeni välja, aga siiski otsustasime hoopis kogu tee tagasi minna ja lõunastada kontori ja hotelli lähistel.

Nagu Lidodes ikka, oli söök väga hea! Kui kõhud täis, võis Riia avastamine täiskäigul edasi minna.

Sellest aga, mis edasi sai, saab teinekord edasi lugeda. Täna lihtsalt rohkem ei jõua trükkida!

Whew, finally managed to go to the sports club again after… umm… almost 1.5 months. Last time I went was on June 14th. After that I’ve been taking brisk walks (always in the limit till 135 heartbeats per minute), roller skated 5 times (usually in the medium or high intensity training levels) and just walked around in Viljandi, Tallinn, Riga and so on.

The purpose of getting the membership in the club has payed off well. It’s actually better than I expected :) I mean… the main reason why I registered in the first place was that I wasn’t moving much at all. I was just working (sitting all day long), then going to AIESEC meeting or just home and also sat all evening as well. I didn’t feel like going out and moving myself, getting some exercise and so on. But now I feel a lot better and I’ve been much more active in many ways.

I’ve also changed a bit my eating habits, but they are hard to keep when I visit Viljandi as much as I have within last weeks. There everything gets out of hand, because usually there are not only the OK and good things for your health in the fridge, but also a lot of useless crap. And my will is not that strong yet that I can say no to all those delicious things. I’ve tried to say my NO to the pancakes on Sunday mornings, but that doesn’t usually work out either. As my younger brother really wants them, they get done anyways and of course, once they are done, I will for sure eat them :D

Anyways, it’s still quite hard to cope with the eating habits as we are at the moment on this path that we’re not having much for dinner at home at all. I miss eating meat at times, but I guess if it’s not meant to be, it’s not. It’s just that I for example I haven’t been able to donate blood for quite some time, because my Iron level in my blood is just not getting high enough. Blah. Have to wait till January again, I suppose (Christmas food, lots of meat, blood things, etc).

As usual, it was fun while it lasted (can’t say that about too many things tho).

Well, as the days go by and many of my friends celebrate getting older and older, I feel quite bad for forgetting these important days. Perhaps it’s because these days are important for those who have birthdays and not to me. I mean, to me it’s also really important that people remember me on my birthday and I’m quite happy to receive many greetings. If I don’t I feel somehow less important.

So how come I’m doing this for the others? Acting in a way that I don’t want others to do for me?

I guess as times go by, I start to feel less and less how much more it means that I say good things to my friends at random times not waiting for the birthday for it. It’s nice to know people care for you and it’s not because of some stupid reminder from Orkut or Skype or Outlook. For some reason, I always feel that I want to say so much to the people, but every time words seem to be stuck at the right moment and to me my words seem tacky. Not appropriate.

So, just in case, I would really like to apologize if you feel that I have been unjust with you.

It’s not that I don’t want to wish you well, it’s just because I always wish you well in my heart and for that, it doesn’t matter what day of the year it is :)

Ja selleks, et tasakaalu tuua ingliskeelsetele viimastele postitustele sedakorda siis eesti keeles jälle ;)

Igatahes, täna tegelesin usinasti oma karmavõla vähendamisega. Kuna karmavõla tasumine pole niisama lihtne asi, siis oli ka täna pool päeva sisustatud ja tulemuseks valus selg.

Ülesanne iseenesest oli lihtne – muru on suvega pikaks kasvanud ja õunu täis. Selleks, et muru niita, tuleb õuntest lahti saada. Selleks, et õuntest lahti saada, tuleb nad kokku riisuda ja käruga tagumisse aianurka ära viia. Ühesõnaga palju riisumist, palju kummardamist ja palju mädanenud vastikuid pruune plögaseid õunu. Õnnekombel sai kõik enne pimedat tehtud, kuigi selle hinnaga, et õhtusöök jäi täna täitsa vahele. Lõunasöök peaaegu vist ka :D

Aga jaa – mõnus sellegipoolest ;)

Went to Riga, Latvia for a training few days ago and had tons of fun. Some keywords of it – “did you manage?”, “is it okey for you?”, breathtaking entrance to Riga, mojitos, fashion police, -63% discount, 14 hour day and this is just the beginning.

Well, as you might’ve understood, I’ll let you in all the details at another time ;)

The summer has been so full of all sorts of things, I rarely find time for myself. It all started in Oct 2005 when I decided to join AIESEC :D Well, it’s not that bad, but it’s definitely one of the reason for my summer being busy.

Since April, I’ve been working in a quite cool company doing really interesting stuff at times. So far I’ve liked working there a lot, even though I’ve had some minor setbacks. It’s all good though, I’m working on resolving my issues ;) I’ve wrote about my job earlier as well, but perhaps only in Estonian. So briefly here goes – I work as software consultant. So far it means that I’m helping project managers with some preparations before software goes live and supporting people who already use it. The software itself seems to be really cool with a lot of possibilities for medium to big sized companies. I’m really looking forward to new challenges in this job and hoping that soon my full potential will be used daily.

However, work hasn’t been the only thing I’ve been busy with. Of course there are AIESEC responsibilities. Being a president of a local chapter isn’t so easy as I thought it would be. I’ve been experiencing all kinds of feelings related to it and it will be more interesting in the months to come. There have been so many miscommunication, misunderstandings, some of the stuff I haven’t been prepared for, some seem to be quite normal to come up. Still, I’ve enjoyed it really a lot and my team and AIESEC Tallinn members are just awesome!

Speaking of specific happenings during the summer so far – I’ve bought myself roller skates and used them 5 times since (some bad weather happened most of July). I really enjoy skating and I hope I will have a bit more time to use them another 5 times before they go to sleep for the winter. I’ve also registered myself to a sports club – been there few times in June, not even once in July and so far not once in August either. However, my plans are quite ambitious regarding that, so next week when I’m back in Tallinn, I will definitely go to some trainings ;) Of course I’ve had quite many AIESEC related meetings – recruitment planning, AIESEC Tallinn year planning, budgets, student union and so on. It’s all so interesting to me. Then some fun events of course – AIESEC Estonia 18th birthday, Siims farewell party, moving the office from one place to another. Really, I’ve had so much fun.

Last but definitely not the least – my relatives from England are here in Estonia these days. Last week we went to Northern Estonia to look around and see some beautiful places. I also had a chance to sunbathe and work on my tan :) It was well done as yesterday I got many compliments :P I’ve read few books during the summer and watched some movies as well. Hopefully I will have some more time that I can spend with my relatives before they go back home, because they are really cool :D
Anyways, that was really brief overview of what’s been happening and a bit of a reason why I’m not writing to my blog, calling my friends or being just too tired in the evening to do anything.

At the moment I’m on the bus to Riga where I will have a training for 2 days. I’m sure it’ll be a lot of fun, but I guess I have to write about that some other time ;)

… but I have no idea.

Selline tunne oli eelmisel nädalal tööl. Eks näis, mille uue ja huvitavaga esmaspäev mind ees ootab ;) Igav kindlasti E-T ei ole, seda tean juba ette. No ja kolmapäeva varahommikul Riiga koolitusele ja ongi jälle peaaegu nädal sisustatud :D

Vaatasin ära. Polnud midagi erilist. Nagu Simpsonite pikem osa :D Siiski tore, et sellise asjaga maha saadi. Järgmisena ootan Seks ja Linn, The Movie’t ;)

Charlotte Gray (2001)

Charlotte on Å¡otlanna, kes pärast õpinguid Prantsusmaal on asunud elama Londonisse. Sõja aja ärevad olud ei takista tal kiindumast piloot Peterisse, kes aga peagi Prantsusmaa kohal alla tulistatakse. Et saada Peteri saatuse kohta selgust, otsustab Charlotte liituda Briti luurega. Ta saadetakse Prantsusmaale sidepidajaks vastupanuliikumise gruppi, mida juhib Julien. Töötades Julieni isa majapidajannana satub ta aga keerukasse topeltmängu. Gillian Armstrongi lavastatud romantiline põnevuslugu võtab peagi ootamatu suuna ning peategelase valikud lisavad filmile mõtlikuma tooni. Osades Cate Blanchett, Billy Crudup, Rupert Penry-Jones jt.

Oeh, mulle väga meeldis. Selliste romantiliste sõjaaegsete filmide temaatika läheb mulle kohe eriti hästi peale :) Kuigi vahepeal oli natuke kole ka (mitte õuduse mõttes, aga sellised kohad, kus lapsed ära taheti viia ja poeg isa välja pidi andma). See oli küll ehk veidi liialt romantiliseks ja toredaks tehtud, aga laupäevaõhtune film ju peabki midagi sellist olema :)

Kena armastusliingi oli välja toodud ja nagu ikka, lootus sureb viimasena – ehk siis ma usun, et kindlasti oli ka selliseid inimesi sõja ajalgi, kellel lihtsalt läks teatud asjadega õnneks. Õnnestus põgeneda ja kokku jääda inimestega, keda armastati. No ja kui ilusad inimesed mängivad… huh :)

Mõned kohad mis eriti meelde jäid…

kui vanavanemad on juudid ja isa on juut, siis pojas on ainult 1/8 juudiverd, mis tähendab, et ta pole piisavalt juut.
Kui enam muud teha ei õnnestu nende päästmiseks, kellest hoolitakse, siis kirjutas neiu oma enese elu hinnaga koonduslaagrisse viidavatele lastele, kes olid ootamatult oma vanemad kaotanud, kirja mis oli kirjutatud justkui laste vanemate poolt.

Kui peaaegu võõra mehe päästmiseks enam muud ei aita, siis ühest suudlusest peaks mõneks ajaks piisama, et meest maha ei lasta. Sellega võib aga endale väikse vaenlase koguda allkorrusel elava neiu näol :D

Relvaga ähvardades ei tule ikka suhtest midagi välja. Ja vähemasti selles filmis aitas ootamatu seksuaalse rünnaku vastu see, kui mehele teada anti, et “ma olen altpoolt must. Kohtume homme, siis olen puhas”. Homset muidugi ei tulnud.

Ehk siis jaa, kui see veel selge ei olnud, siis mulle see film igatahes meeldis väga :)

Viide: IMDB – Charlotte Gray (2001)
Viide: Warner Bros – Charlotte Gray (2001)