Riina kogemised

Ahjaa, lõputöö läks suurepäraselt, ehk siis hindeks 5 ja "suurepärane" :)

Ja mõnus on see, et lõpukleit on ju mul ka olemas! :P nüüd on ainult vaja veel aktust oodata ;)

See on nüüd siis tehtud. Minu pikast lõpetamata asjade nimekirjast saan nüüd ühe asja maha tõmmata :D Bakalaureuseõpe on nüüd läbi!

Praegu oleks ilmselt kõige parem aeg tänusõnad öelda kõigile neile, kes mind selles viimases lõpuspurdis toetanud on! Ka kõige lühematest msn-i vestlusest on äärmiselt palju abi olnud neil hetkedel kui on tunne, et saadaks kõik kus kuuskümmend. Kogu see rabelemine, kõik need unetud ööd ja tagatipuks tänane ennelõuna, huh :D tehtud!!!

Ja natuke nalja ka :D ikka minu kulul, kelle siis veel

Pilt 1

Öö, kell on umbes 2 või midagi läbi. Gmaili tsätis avaneb väike aken teatega "aeg on magama minna". Ma siis vastu, et peaks vist minema jah. Selle peale siis järgmine teade, et minult oodatakse edukat "müügikõnet" kaitsmisel. Okkei, lubasin endast parima anda. Arvuti kinni, pessu ja siis jõuab lõpuks kohale – ma olen ju nii palju kõnesid oma elus teinud küll, et teada, kuidas see kokku panna. Miks ma siis seekord ristivastupidi käitunud olen?! Ehk siis peaaegu kella 3st öösel istun voodi peal, haigutan elu eest ja kirjutan seda õiget kõnet. Sellist, mis täidab tõesti ka mingit seatud eesmärki, mitte ei ole niisama bläägu-bläägu :D

Pilt 2

hommik. Päike paistab tuppa. Esimene emotsioon teadvusele tulles on meeletu paanika – miks mu äratuskell helisenud ei ole?!?!? ma olen ju täiesti sisse maganud, pidin ju veel kõnet harjutama. Appi-appi-appi. Tõusen voodist ja leian kuskilt kaugemalt telefoni, et kella vaadata – äratuskell peaks tegelikult helisema umbes tunni pärast :D Okkei, järelikult võin hetke veel voodis olla kuni äratus heliseb. Nojah, ma suutsin selle tunni jooksul kaks korda veel paanikas kella vaadata, sest millegipärast ei suutnud ma täna hommikul oma äratuskella usaldada.

Pilt 3

IT maja 1. korruse arvutiklass. Viskan mälupulga arvutile järgi, prindin oma slaidid välja. Tuleb administraatoritädi, selline tore. Soovitab, et teinekord võin mugavamat USB kohta kasutada – arvuti ees olevat. Ma hetkeks ei saanud aru, mida ta öelda tahtis, sest ma polnud seda kohta isegi märganud :D Järgmiseks tuli kommentaar, et ma loodan sinna lähiajal rohkem mitte sattuda. Mille peale tädike mulle kaitsmisel palju edu soovis :)

Pilt 4

Käed värisevad, kui ettekannet sellesse arvutisse panen, kust seda esitama hakkan. Teistel on kõigil ilusad viisakad, mul mingi tobe roheline taust. Mõtetu paanika. Ja siis aeg venis ja venis ja venis ja venis, sest enne minu kõnet oli paus ja komisjonist olid pooled inimesed puudu kui ma juba alustada oleks tahtnud. Algus läks ilusti, aga umbes kolmanda slaidi juures hakkasid käed ja hääl uuesti värisema. Sõnad läksid sassi. Aga sellest sain ilmselt ainult mina aru. Küsimused olid vastatavad, kuigi ma suutsin küsimused peaaegu ära unustada selleks hetkeks, kui vastama hakkasin :D Ühel hetkel mõtlesin paaniliselt, et kas ma oma jutu seas nüüd ikka küsimuse ka ära vastasin. Ja kui üks komisjoni liige arvas, et ta lihtsalt kommenteerib, siis ma kasutasin juhust ja kommenteerisin vastu :D

Pilt 5

Seisan Nõmme keskuses lilleleti ees. Jalad on väsinud. Jäätis sulab kotis. Vein soojeneb halastamatu kiirusega. Keda ei ole, on lillepoe müüjanna. Mingit teadet kuskil väljas ka pole. Ilmselt pole siis täna see õige päev lilli osta, pole midagi parata. Järelikult võib koju tähistama minna :D

Ohjahh, neid pildikesi on tegelikult veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja veel ja … aga kes neid kõiki üles jõuab märkida niimoodi ühekorraga.

Ei, siiski, üks pilt veel, selline lühike ja väike, emotsioonidega. Pärast ühte kommentaari trammivestluse kohta jõuavad lõpuks igasugused emotsioonid lakke, mis vallandavad kerge pisaratevoo. Eiei, see ei ole üldse halb, sest vahel on seda ka vaja ;) Lihtsalt käivitusmehhanism oli veider ja palju igasuguseid mälestusi tuli meelde :)

Väga uhke ;) ja taustaks olev muusika on mõnus :D

Viide: Sevenline internetiturundus: riidest auto