Archive for December, 2008
Linn. Theatrumis.
Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andri Luup
Osades:
TEMAKE: Anneli Tuulik
TEMA: Marius Peterson
ISA: Lembit Peterson
MAKS: Kristo Toots
TAKSOJUHT Helvin Kaljula või Tarmo Song
Kavandatud esietendus 7. juunil 2008. a. Theatrumi saalis
Miks mõelda ise mingi lugu siia juurde peale selle mainimistväärt fakti, et käisime seda töökaaslastega jõuluõhtu raames vaatamas. Selle kohta on väga hästi mõtteid avaldanud Margit Tõnson Eesti Ekspressis:
Et ei ole liiga pikk ega liiga lühike, ei liiga keeruline ega liiga lihtne. Ja et Theatrumi saal on just täpselt nii väike, et kogemus on vahetum kui suures teatris, kus teise rõdu kolmandasse ritta ei pruugi niisugune minimalistlik, aga täpselt timmitud sõna kohale jõuda.
/—/
Mees (Marius Peterson) teeb ettevalmistusi ärasõiduks. Juba vähemalt kuu aega. Kohver on pakitud. Naine (Anneli Tuulik) juba teab, aga ei mõista. Sõber (Kristo Toots) saab teada, ja ei saa aru. Isa (Lembit Peterson) lööb resigneerunult käega, sest kaotatud on ühise dialoogi alus. Isa teab omast käest, et see läheb mööda, aga poeg on kurt ja pime.
/—/
Ärasõit venib, sest hirm on suurem. No et kui minna, ja ikkagi tagasi tulla, siis on see viimane õlekõrs ka kasutatud, siis pole enam midagi. Aga rutiini tagasi pöörduda ka ei suuda… Aga kas jäädakse ootama? Kas on, kuhu tagasi tulla? Sääsed pinisevad ka jõe teisel kaldal. Iseenda eest ära ei jookse.
Kuidas see ikkagi juhtub, et ühel päeval oled valmis ütlema oma naisele, et ma tahaks, et ma ei oleks sind kunagi kohanud? Sest praegu ma muidugi enam ilma teieta ei saa, aga… On selline mees egomaniakk või tõepoolest õnnetu inimene? Kas tunda kaasa või süüdistada isekuses? Kas me tabame ära hetke, mil dialoog on asendunud monoloogiga? (Ses mõttes mõjuvad Griškovetsi draamateksti struktureerivad sisekõned, mis esitatakse otse publikusse pöördudes, vägagi põhjendatult ja orgaaniliselt.)
millal siis veel kui mitte nüüd?
Avastasin just, et mul on terve riiulitäis pooleliolevaid raamatuid. Vainu raamatuga alustasin täna õhtul, nimekirjas kõige alumist olen püüdnud juba terve igaviku (st mitu aastat) lugeda.
Peep Vain – Kõige tähtsam küsimus
Tänapäeval on lihtne iseennast kaotada ning oma kõige tähtsamaid soove kõiksugu kiireloomulistele nõudmistele ohvriks tuua. Tagajärjeks on tasakaalutu elu ning järjest süvenev rahulolematus. Peep Vain tutvustab oma raamatus lihtsat ning lineaarset protsessi oma tegelike tahtmiste üles leidmiseks ning ellu viimiseks. “Kõige tähtsam küsimus” näitab, kuidas leida endast julget mõtlemist ja pealehakkamist ning teha ära asju, mis kõige enam rõõmu ja rahuldust pakuvad. See on raamat, mis aitab Sul ennast paremini tundma õppida.
Stefan Einhorn – Kunst olla hea
Stefan Einhorn usub kirglikult, et headus on üks suurepärasemaid asju, millele pühenduda, ning kõige olulisem edu saavutamise eeldus. Kui me püüame olla hea teiste vastu, ei saa me kuidagi vältida iseendale head tegemist. Raamatus “Kunst olla hea” kirjeldab Einhorn, mida hea olemine tähendab, mis võib takistada meie suuremeelsust teiste suhtes, ning vaatleb teaduslikke uurimusi, mis tõestavad heasoovliku käitumise eeliseid. Ta annab ka praktilist nõu, kuidas saada igapäevases elus heasoovlikumaks ja seega edukamaks.
Vaikuses võime astuda rahumeelsesse dialoogi iseenda ja teistega, leida võimaluse uueks alguseks. See raamat on pühendatud vaikusele, hädavajalikule olekule, et taasleida iseennast, et mitte ekselda lõpututel söötis põldudel, kus unistused kärbuvad ja hukkuvad nagu taimed. Meie elu kulgeb kära saatel, sageli tarbetute sõnavoogude saatel, mis aitavad vaid varjata meie kahtlusi, meie sisemist ebakindlust suhtlemises teiste inimestega. Olen katsetanud vaikuse mõju iseenda, oma tunnete, oma hingeseisundite peal pikkadel suveöödel, kui “Versiliana kohviku” pärastlõunastele kohtumistele kogunenud rahvahulk on juba lahkunud ning kui esinejate ja publiku enesereklaam on lahustunud rohelise metsakatedraali lävel, kui hääled, kõned, aplausid on vaikinud. Mina leidsin vaikuse öösel oma aias tähistaeva all, vaiguseemniku, rosmariini ning lõhnavate rooside keskel, paigas, kus minu meelest viibib jälle lapseks saada igatsev hing.
Martin E. P. Seligman – Ehe õnn
Positiivne psühholoogia hellitab tõemeeli helget lootust, et kuigi oled tõrjutud elu umbtänavatesse, kus on napilt rõõme, vähe rahuldust pakkuvat ja kui kõik näib olevat kaotanud mõtte, on sellest ometi väljapääs. On olemas tee, mis viib rõõmule ja rahuldusele, tugevuse ja vooruse kõrgustesse, ja lõpuks püsikindla toimetulekuni, annab kõigele tähenduse ja eesmärgi. Aastal 2002 sai autor California Psühholoogiaseltsi autasu “eluaegse väljapaistva andami eest teadusesse ja praktikasse”.
Paulo Coelho – Manual of the Warrior of Light
Anthony Robbins – Sisemine jõud
Inimesed usuvad sageli, et nende elus on suur osa paratamatusel – mingil välisel jõul, mis nende saatust juhib. Tänu sellele tundub neile nende enda mõju oma elu ja edu kujundamisel väiksem, kui see tegelikult on.
See raamat aitab teil mõista, et ka teie olete oma sisemise jõu abil võimeline saavutama, saama, looma ja võitma kõike, mida vaid tahate.
Hilton Tims – Erich Maria Remarque. Viimane romantik
Vähesed raamatud on avaldanud sama suurt poliitilist ja kirjanduslikku mõju nagu Remarque´i “Läänerindel muutuseta” – jahmatavalt realistlik, liigutavalt inimlik, natslikul Saksamaal keelatud ja tuleriidal põletatud, on see jäänud kogu maailma menuraamatuks juba üle seitsme aastakümne. Kuid selle autorist on hoopis vähem teada. Kes Remarque õieti oli? Inglise uurija Hilton Timsi kirjutatud biograafia koorib ühe kihi teise järel anonüümsuselt, mida Remarque oma privaatsuse kaitseks oli kudunud, ja paljastab mehe, kelle elu oli 20. sajandi romantilisimaid ja hingevalusamaid.
Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus
Anti Kidron – Keskendumiskunst
Kuidas inimene ka ei elaks, mida ta ka ei teeks, kujundab ta ometi tahtmatult oma tulevaste hingeseisundite eeldusi. Keskenduval meelel tegutsemine on nii vaimse arengu vahend kui eesmärk.
Keskendumist harjutades õpib inimene ajapikku vabanema hirmust ja ärevusest, murest ja loidusest, õpib avastama uusi rõõmu ja eluenergia allikaid.
Tolle laupäeva varahommikul ärgates näeb neurokirurg Henry Perowne oma koduaknast, kuidas üle Londoni sööstab leegitsev lennuk. Sel hetkel ei tea ta veel, et lisaks sellele ebareaalsena näivale sündmusele ootab teda päeva jooksul ees veel mõnigi vapustus, mis sunnib meest süüvima oma kõige põhilisematesse tõekspidamistesse.
Ehkki Ian McEwani värskeim romaan keskendub inimeste suhetele iseenda ja ümbritsevaga, võib selle “kaaspeategelaseks” lugeda ka Londoni linna, keskkonna, võrgustiku ja organismi, mis võib selle elanikele olla ühteaegu eluks möödapääsmatult vajalik kui ka ähvardavalt ohtlik.
Belasco, Stayer – Piisoni lend
James A. Belasco ja Ralph C. Stayer on siia raamatusse kirja pannud oma isikliku arengu loo juhtide ja ettevõtjatena. Nende arvamus on, et liidriks on võimalik saada ainult oma liidrirollist lahtiütlemise teel. Kui tahate oma organisatsiooni lendama õpetada, tuleb alustada iseenda muutmisest.
Hansapank soovitab.
Seda romaani võiks ka nimetada Lodge’i Rummidge’i triloogia (eelmised osad “Väike maailm” ja “Ühest kohast teise”) kolmandaks osaks, kuigi kõik kolm raamatut on loetavad ka eraldi.
Sedapuhku kirjeldab Lodge katseid siduda tihedamini linna kaht poolust, selle tööstuslikku osa ja ülikooli humanitaarteadlasi. Selleks peavad kirjandusõppejõud Robyn Penrose ja insener Vic Wilcox teineteise tööga põhjalikumalt tutvuma.
Loomulikult tekib selle käigus ohtralt naljakaid olukordi ning loomulikult on ka see raamat täis viiteid ja vihjeid kirjandusele, sedapuhku sageli 19.sajandi nn. tööstusromaanile.
Epp Petrone – Roheliseks kasvamine
Epp Petrone – Roheliseks kasvamine (eesti k.)
Mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?
Selliseid raamatuid, blogisid, postitusi, märkmikke, kaustikuid jms on ikka inimestele vaja, kuhu oma mõtteid kokku koguda. Just nüüd pikkade pühade ajal kappe koristama sattudes leidsin vanadest headest aegadest pärit kaustikud ema kooliajast. Sellised, kus on pildid ja jutud ja mängud jms. See pani omakorda mõtlema, et ehk tänapäeval käibki see täpselt samamoodi, ainult teisel kujul. Mis tegelikult lõppes sellega, et ma oma blogimaailmale pisut teise pilguga vaatama hakkasin (kauaks, seda ei tea meist keegi :D).
See “Roheliseks kasvamine” oli teatud mõttes sarnane neile ammustel aegadel täiskirjutatud kaustikutele. Sellesse on kokku kogutud ühe inimese mõtted ja läbielamised. Täpselt samamoodi nagu oma ema kaustikuid ja ühte vanatädi poolt kirja pandut mulle lugeda meeldib, nautisin ka roheliseks kasvamise teekonna juttu.
Korjasime ennist tütrega õues sügisesi vahtralehti. Iga leht on erinev, nagu oma pisike maailm: selles on oma jooned, oma lugu, m is algas kevadiste hiirekõrvade ajal ning kulges läbi vihmade ja päikese, kuni tuli tuul ja raputas puud.
Lihtsalt uskumatu. Võtsin raamatu nüüd, kaks päeva pärast eelmise üleeelmise lõigu kirjutamist Tallinna kodus lahti – ja mis esilehel mulle vastu vaatas? Jah, olin sinna sügisel värava juurest maast korjatud vahtralehe vahele kuivama pannud. Nüüd siis ei jäänudki muud üle kui võtta üks pisike tükk läbipaistvat teipi ja see leht sinna püsivalt jätta :)
Nagu Leo Hickmani raamatu puhul, tekkis mul seda lugedes ka kohutavalt palju mõtteid, mida ma kõike nüüd ise ette võtta tahaks. Eks see sammhaaval liikumine läks sel hetkel muidugi meelest. Nüüd aga raamatu sisukorra uuesti lahti võttes ja sirvides, hakkas nii mõndagi silma :)
Näiteks:
- Kilekotte tekib minu koju 1-2 suurt kotti kuus (varem suhteliselt iga toidupoes käimisega 1 uus kott), lisaks olen rohkem hakanud kasutama paberkotte, sest kui nad tõesti üle jäävad, saab vanaema need tulehakatuseks ahju pista. Prügikottidena kasutasin neid kilekotte varem ka, nüüd olen suurte asemel hakanud ka väiksemaid kasutama, sest neil pole mõtet lasta ka niisama kuskil seista. Tihtilugu ütlen erinevates poodides, et aitäh, aga pole vaja eraldi kilekotti panna. Näiteks viimane kord raamatut ostes oligi pisut humoorikas olukord, kus enne mind lapse esimese elukuu raamatu ostnud neiu eraldi kilekotti küsis ja mina eraldi müüjale üle ütlesin, et mul pole vaja.
- Üleliigsest toidust sattusime töökaaslastega põgusalt rääkima mõni nädal tagasi. Endalegi üllatuseks sain öelda, et viimasel ajal eriti on seda olukorda, kus ma koju kappi midagi pikemaks ajaks seisma ostan/jätan on aina harvem ja harvem. Mis on ainult hea, sest ega mulle ausaltöeldes ei meeldi toitu ära visata, aga teisalt on mingi pisik sees, mispärast ma üle tähtaja asju süüa ei taha. Kohati on mõistlikum allkorrusel sööklas 60 krooni eest süüa kui 100 krooni eest poest toitu osta, millest poole enne nädalavahetust ära viskan.
- Kingitustega on ka lood head. Viimasel ajal olen otsinud nö alternatiivseid pakkimise võimalusi ja edukas olnud. No et jõulud olid just hiljuti, siis sain Viljandi kodus vanadest aegadest seisvaid ETKVL-i pakkepabereid kasutada koos pabernööriga. Ja mõnikord meeldib mulle asju kataloogist väljarebitud lehtedesse pakkida :D
Ma arvan, et võiksin nende teemadega siin jätkata ja omi väikseid samme kirja panna, aga see pole see koht siin ja täna. See eelnev väike mõtisklus pani mind aga mõtlema selle “Roheliseks kasvamise” raamatu ühe võimaliku funktsiooni peale. Seal on ju ometi hea nimekiri erinevatest sammudest, mis on vähem või rohkem radikaalsed rohelise(ma)ks kasvamise teel. Nii nagu Peep Vain oma raamatus “Kõige tähtsam küsimus” muudkui lugejale küsimusi esitab, et lugeja areneda ja mõelda saaks, siis samamoodi on kasutatav Epu raamat. Selle võib suvalise peatüki koha pealt lahti lüüa ja leitud teema üle mõtiskleda – kuidas ma täna käitun, kuidas ma võiksin käituda ja mida selleks teha, et elu kõigil nii täna kui homme ilusam oleks.
No ja mis kõige mõnusam – raamatusse on piisavalt ruumi jäetud oma kritselduste tegemiseks! Mis mõtet on ühel sedasorti raamatul, kui see vaid riiulile või kapihämarusse seisma jääb :)
Viide: Roheliseks kasvamine (Petrone Print)
Viide: Petrone kirjastus
Viide: Kohtumine inimestega (Epp Petrone blogi)
Viide: Roheliseks kasvamine (Epp Petrone blogi)
———————————————————-
Ilmumisaasta 2007
Kirjastus Petrone Print
Formaat PK; Lehekülgi 224 ; Mõõtmed 180×200
The Bucket List (2007)
The Bucket List (2007)
Corprate billionaire Edward Cole and working class mechanic Carter Chambers have nothing in common except for their terminal illnesses. While sharing a hospital room together, they decide to leave it and do all the things they have ever wanted to do before they die according to their bucket list. In the process, both of them heal each other, become unlikely friends, and ultimately find the joy in life. Written by r2k443
Läks väga hästi tänase Orkuti õnneterakesega kokku – “Today’s fortune: Your time is limited, so don’t waste it living some else’s life.
Leo Hickman – Paljaks kooritud
Leo Hickman – Paljaks kooritud. Kikivarvul mööda ökoelu takistusriba (eesti k.)
Kas on võimalik elada 21. sajandil “normaalset” elu – töö, lapsed, eluasemelaen, puhkusereisid – ja samal ajal kohelda hoolivalt inimesi ja keskkonda?
Leo Hickman teeb ühe aasta jooksul läbi ebatavalise eksperimendi, üritades jälgida, et kõik tema igapäevased valikud ja otsused oleksid eetilised. Ta kutsub endale appi kolm “eetika audiitorit”, kes sobravad läbi tema elu pisimadki sopid; palunud abi ja juhtnööre internetist, mattub ta soovituste tulva alla: “Hambaid pese soola ja söögisoodaga!”, “Kas sa oled proovinud prügikastist riideid otsida?”, “Nõudepesulapi saab ise heegeldada!”, “Laste saamine on kõige ebaeetilisem tegu üldse, nii et sellega võiksid nüüd lõpu teha.”
Ühtaegu vaimukas ja inspireeriv, on see asendamatu käsiraamat kõigile südametunnistusega inimestele.
Raamat on hästi kirjutatud, ja sealjuures kindlasti ka hästi tõlgitud, lugeda oli seda tõesti lihtne. Eriti meeldisid mulle need lugejakirjad, mis olid muu jutu vahele pikitud. Pärast selle raamatu lugemist tekkisid mul teatud “hood” :D Ehk siis mingitel hetkedel püüdsin justkui mingeid mõtteid ellu rakendada. Nüüd tagantjärele tundub, et need olidki sellised “hood”, mis väga kiirelt mööda läksid, sest täna pole mul isegi meeles enam väga. See komposti teema muidugi häirib mind siiani, eriti Viljandis ema juures, kus tal on võimalus kasutada oma suurepärast aeda ja võimalust mullast võetud uuesti mullaks muutuda lasta. Samas ei saa aga kedagi teist lihtsalt niisama “sellele teele” suunata. Rääkides kodus oma mõtetest ja ideedest vaadati mind enamus ajast kuidagi imelikult ja oodati, et ma selle jutu ära lõpetaks.
No okei, see selleks. Eks kui mul oma kodu ja omad võimalused on, siis saan elu omamoodi elada. Mulle meeldis väga, kuidas Leo kogemust kokku võttis:
Tegelikult on Jane’i reaktsioon kogu sellele eksperimendile olnud minu jaoks väga oluline ja minu arvates saabki õieti just selle järgi otsustada, kas eksperiment ka päriselt “toimis”. Ma sain õige pea aru, et me läksime eri teemadega kaasa kumbki omas tempos. Mõnikord reageerisime ühtemoodi, aga tihtipeale oli ka konflikte, samuti on meil mõlemal olnud raskusi sellega, et mõnd küsimust sama tähtsaks pidada kui teine seda peab ja sellega ka võrdse innuga tegeleda. /… / Samas on asju, millega temal on tekkinud palju tugevam side kui minul, nagu näiteks mahekasti kojutellimine, uus kosmeetika- ja hügieenitarvete kasutamise korraldus (kuigi see läks alguses vaevaliselt) ja telekavaba nädal. /… / Kuid aja jooksul taipasin, et kõige parem on lasta Jane’il endal oma lahendused leida, selle asemel et teda kogu aeg endaga kaasa tirida.
Viide: Soovitus-arvustus: üks hea eestikeelne ökoraamat (Epp Petrone)
________________
Ilmumisaasta 2007
Kirjastus Kunst
Tõlkinud Tiia Falk, Epp Petrone
Formaat PK; Lehekülgi 336 ; Mõõtmed 145×215
Made of Honor (2008)
Made of Honor revolves around Tom and Hannah, who have been platonic friends for 10 years. He’s a serial dater, while she wants marriage but hasn’t found Mr. Right. Just as Tom is starting to think that he is relationship material after all, Hannah gets engaged. When she asks Tom to be her “maid” of honor, he reluctantly agrees just so he can attempt to stop the wedding and woo her. Written by Orange
Kohutavalt armas ja äärmiselt jube film.
Paulo Coelho – Brida
Paulo Coelho – Brida (ingl. k.)
This is the story of Brida, a young Irish girl, and her quest for knowledge. She has long been interested in various aspects of magic, but is searching for something more. Her search leads her to people of great wisdom, who begin to teach her about the world. Her teachers sense that Brida has a gift, but cannot tell what that is. Meanwhile, Brida pursues her course ever deeper into the mysteries of life, seeking to answer questions about who she is. She meets a wise man who dwells in a forest, and teaches her about overcoming her fears and trusting in the goodness of the world, and a woman who teaches her how to dance to the music of the world, and how to pray to the moon. She seeks her destiny, as she struggles to find a balance between her relationships and her desire to become a witch.
Hmm, see sai ka läbi loetud. See oli… huvitav ja… teistmoodi. Aga teised siiani loetud teosed on mulle rohkem meelejärele olnud.
mis õhtusöögiks on?
esiti tuleks panna üks korralik suur pann tulele (mina kasutan aeg-ajalt wok-panni siin Viljandis). Siis võtta ette üks keskmise suurusega sibul ja see puhastada ning hakkida. Pannile võiks panna ka pisut õli, saab sibulale maitse parem. Kui kapis ühte sorti riisi piisavalt pole nagu mul täna juhtus, siis on oluline hetkeks selle peale mõelda, kui palju aega erinevate riiside keetmisele aega kulub.
Niisis, sibul panni pealt läbi, basmati riisi 100ml koos riisiga pannilt läbi ja eraldi kaussi ära puhkama. Seejärel võib vabalt kanatükid pannile panna ja neid pisut pruunistada. Kui tundub, et on juba küll saanud, lisada sinna 150ml riisi-kaerasegu (see oli tänases kapis, st menüüs) ja veel veidi kuumutada. No ja kui juhtub mingit punast veini olema, siis võib ju sedagi pisut panni põhja valada. Esiti siis mõned minutid riisi koos kanaga veinis soojendada. Sel ajal on hea mõte võtta sügavkülmast mõned külmutatud köögiviljad välja ja taheneda lasta näiteks ühes sõelas kraanikausi kohal. Samuti oleks väga abiks üks kannutäis keedetud vett.
Kui vesi ära auruma ja riisi sisse tõmbuma hakkab, tuleks seda mugavasti siis keedukannust peale muudkui natukesehaaval valada. No et ei peaks mõõtmisega mässama. Kui 5-6 minutit on söök juba kenasti haudunud (riis ja kana kahtlast tumelillat värvi veinist), võib sinna juurde lisada… jah, selle sibula ja riisi, mis alguses praetud sai ja mille sekka vahepeal pisut imelist maggie maitseainet (või puljongit, või muud maitseainete kombinatsiooni) segatud on. Ja edasi on kõik imelihtne.
Lihtsalt hoida silm söögil peal, lasta haududa, sobival hetkel veekeedukannust kuuma vett peale valada ja maitset mekkida. Vahepeal võib vee asemel muidugi lisada ka muid toredaid vedelamaid toiduaineid – näiteks tomatipüreed/pastat/kastet vms. Algselt oli plaan sinna onu ben’i magushaput panna, kuna see aga alati suht sama maitse annab toidule, siis ei jäänud muud üle kui kasutada vähem maitsestatud tomatikastet, mida pitsakastme pähe müüakse (purustatud tomatid ja ma ei teagi, mis täpselt veel).
Kui riis peaaegu söögikõlbulikult pehme on (mina armastan pigem sellist teralist, mitte kuigi pehmet toitu), siis tuleks sinna juurde segada need ülessulanud köögiviljad (millele võib jällegi enne panni valamist veidi maitseaineid lisada, aga ei pea) ja lasta veel mõned minutid kaane all haududa. Tule võib selleks ajaks juba suhteliselt väikseks keerata, sest köögiviljad peaksid pigem soojaks minema, mitte pikalt hauduma.
Ja tulemus? Endalegi üllatuseks (sest ma ju tavaliselt väga ei eksperimenteeri köögis), tuli söök imemaitsev ja seda mitte ainult mu enda arvates :P
Pilti ei ole, sest söök sai otsa :D
kes minevikku ei mäleta…
Jõulukingid olid jutuks ükspäev. Ja see, kas ma ühele heale sõbrale plaanin kingitust teha. Sellesama sõbraga oli siis jutuks. Ja järjekordne näide, kuidas mingid põhimõtted või väärtused ennast kuidagi kõva häält tegemata paika panevad – ütlesin, et ma ei tee talle kingitust. Mitte selle pärast, et ma temast ei hooliks. Mitte sellepärast, et mul selle jaoks vähe ressursse on. Vaid kõige rohkem selle pärast, et täna olen ma väga sellise maailmaavatega, mis ei luba mul teist inimest sarnasesse olukorda panna, kui ma ise olnud olen.
Näha aeg-ajalt mingeid kingitusi siit-sealt kogunemas (näohoolduskomplekt üheks puhuks, kommikarp teiseks puhuks, kolmas asi kolmandaks puhuks jne jne) tundsin mina end igatahes igal korral halvasti.
Seda on keeruline selgitada, aga emotsioonid seda ongi. No ja nagu näha pole ma sellest tänaseni veel üle saanud. Mis seal’s ikka, elu läheb edasi.
kvaliteetaeg
ohh kuidas viimaste nädalate jooksul jälle rohkem seda kvaliteetaega tekkinud on :) Seda aega, mille kohta võib vabalt öelda, et tunni võib arvestada kahena jne. Ei, see kvaliteetaeg pole kvaliteet-uneaeg. Igatahes on mul siiralt ja südamest hea meel nii eelmise nädala kolme õhtu üle koos pisitibu Kirke-Liisiga, mitmete hetkede eest emaga, pühapäevase Tallinnassesõidu üle koos isaga, esmaspäevaõhtuse teatrietenduse üle, kolmapäevaõhtuste jutuajamiste üle nii ühe kui teisega, neljapäevase venna pere juures käimise üle kui ka tänase ekspromt linnamineku ja mõnusa õhtu veetmise üle.
Mõnuuuuuuuus :)
