Riina kogemised

Epp Petrone – Roheliseks kasvamine (eesti k.)

Mahukas raamat võtab kokku erinevad keskkonnateemad. Siin on Rohelise Värava võrgulehe kirjutatud kolumneid, katkendeid internetipäevikust, lühiintervjuusid Eesti ekspertidega, kokkuvõtteid ingliskeelsetest ökoteemalistest bestselleritest. Ühte on koondatud üldine ja konkreetne, kaugem ja lähedasem info. Miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodussõbralikku remonti? Lisaks rohelistele elunippidele leiab siit rohelist eneseanalüüsi: on keskkonnasäästlikkus uus religioon? Kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas?

Selliseid raamatuid, blogisid, postitusi, märkmikke, kaustikuid jms on ikka inimestele vaja, kuhu oma mõtteid kokku koguda. Just nüüd pikkade pühade ajal kappe koristama sattudes leidsin vanadest headest aegadest pärit kaustikud ema kooliajast. Sellised, kus on pildid ja jutud ja mängud jms. See pani omakorda mõtlema, et ehk tänapäeval käibki see täpselt samamoodi, ainult teisel kujul. Mis tegelikult lõppes sellega, et ma oma blogimaailmale pisut teise pilguga vaatama hakkasin (kauaks, seda ei tea meist keegi :D).

See “Roheliseks kasvamine” oli teatud mõttes sarnane neile ammustel aegadel täiskirjutatud kaustikutele. Sellesse on kokku kogutud ühe inimese mõtted ja läbielamised. Täpselt samamoodi nagu oma ema kaustikuid ja ühte vanatädi poolt kirja pandut mulle lugeda meeldib, nautisin ka roheliseks kasvamise teekonna juttu.

Korjasime ennist tütrega õues sügisesi vahtralehti. Iga leht on erinev, nagu oma pisike maailm: selles on oma jooned, oma lugu, m is algas kevadiste hiirekõrvade ajal ning kulges läbi vihmade ja päikese, kuni tuli tuul ja raputas puud.

Lihtsalt uskumatu. Võtsin raamatu nüüd, kaks päeva pärast eelmise üleeelmise lõigu kirjutamist Tallinna kodus lahti – ja mis esilehel mulle vastu vaatas? Jah, olin sinna sügisel värava juurest maast korjatud vahtralehe vahele kuivama pannud. Nüüd siis ei jäänudki muud üle kui võtta üks pisike tükk läbipaistvat teipi ja see leht sinna püsivalt jätta :)

Nagu Leo Hickmani raamatu puhul, tekkis mul seda lugedes ka kohutavalt palju mõtteid, mida ma kõike nüüd ise ette võtta tahaks. Eks see sammhaaval liikumine läks sel hetkel muidugi meelest. Nüüd aga raamatu sisukorra uuesti lahti võttes ja sirvides, hakkas nii mõndagi silma :)

Näiteks:

• Kilekotte tekib minu koju 1-2 suurt kotti kuus (varem suhteliselt iga toidupoes käimisega 1 uus kott), lisaks olen rohkem hakanud kasutama paberkotte, sest kui nad tõesti üle jäävad, saab vanaema need tulehakatuseks ahju pista. Prügikottidena kasutasin neid kilekotte varem ka, nüüd olen suurte asemel hakanud ka väiksemaid kasutama, sest neil pole mõtet lasta ka niisama kuskil seista. Tihtilugu ütlen erinevates poodides, et aitäh, aga pole vaja eraldi kilekotti panna. Näiteks viimane kord raamatut ostes oligi pisut humoorikas olukord, kus enne mind lapse esimese elukuu raamatu ostnud neiu eraldi kilekotti küsis ja mina eraldi müüjale üle ütlesin, et mul pole vaja.
• Üleliigsest toidust sattusime töökaaslastega põgusalt rääkima mõni nädal tagasi. Endalegi üllatuseks sain öelda, et viimasel ajal eriti on seda olukorda, kus ma koju kappi midagi pikemaks ajaks seisma ostan/jätan on aina harvem ja harvem. Mis on ainult hea, sest ega mulle ausaltöeldes ei meeldi toitu ära visata, aga teisalt on mingi pisik sees, mispärast ma üle tähtaja asju süüa ei taha. Kohati on mõistlikum allkorrusel sööklas 60 krooni eest süüa kui 100 krooni eest poest toitu osta, millest poole enne nädalavahetust ära viskan.
• Kingitustega on ka lood head. Viimasel ajal olen otsinud nö alternatiivseid pakkimise võimalusi ja edukas olnud. No et jõulud olid just hiljuti, siis sain Viljandi kodus vanadest aegadest seisvaid ETKVL-i pakkepabereid kasutada koos pabernööriga. Ja mõnikord meeldib mulle asju kataloogist väljarebitud lehtedesse pakkida :D

Ma arvan, et võiksin nende teemadega siin jätkata ja omi väikseid samme kirja panna, aga see pole see koht siin ja täna. See eelnev väike mõtisklus pani mind aga mõtlema selle “Roheliseks kasvamise” raamatu ühe võimaliku funktsiooni peale. Seal on ju ometi hea nimekiri erinevatest sammudest, mis on vähem või rohkem radikaalsed rohelise(ma)ks kasvamise teel. Nii nagu Peep Vain oma raamatus “Kõige tähtsam küsimus” muudkui lugejale küsimusi esitab, et lugeja areneda ja mõelda saaks, siis samamoodi on kasutatav Epu raamat. Selle võib suvalise peatüki koha pealt lahti lüüa ja leitud teema üle mõtiskleda – kuidas ma täna käitun, kuidas ma võiksin käituda ja mida selleks teha, et elu kõigil nii täna kui homme ilusam oleks.

No ja mis kõige mõnusam – raamatusse on piisavalt ruumi jäetud oma kritselduste tegemiseks! Mis mõtet on ühel sedasorti raamatul, kui see vaid riiulile või kapihämarusse seisma jääb :)

Viide: Roheliseks kasvamine (Petrone Print)
Viide: Petrone kirjastus
Viide: Kohtumine inimestega (Epp Petrone blogi)
Viide: Roheliseks kasvamine (Epp Petrone blogi)

———————————————————-
Ilmumisaasta 2007
Kirjastus Petrone Print
Formaat PK; Lehekülgi 224 ; Mõõtmed 180×200