Riina kogemised

Jevgeni Grishkovets
Linn

Tõlkija: Tiit Alte
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Andri Luup

Osades:

TEMAKE: Anneli Tuulik
TEMA: Marius Peterson
ISA: Lembit Peterson
MAKS: Kristo Toots
TAKSOJUHT Helvin Kaljula või Tarmo Song

Kavandatud esietendus 7. juunil 2008. a. Theatrumi saalis

Miks mõelda ise mingi lugu siia juurde peale selle mainimistväärt fakti, et käisime seda töökaaslastega jõuluõhtu raames vaatamas. Selle kohta on väga hästi mõtteid avaldanud Margit Tõnson Eesti Ekspressis:

Et ei ole liiga pikk ega liiga lühike, ei liiga keeruline ega liiga lihtne. Ja et Theatrumi saal on just täpselt nii väike, et kogemus on vahetum kui suures teatris, kus teise rõdu kolmandasse ritta ei pruugi niisugune minimalistlik, aga täpselt timmitud sõna kohale jõuda.

/—/

Mees (Marius Peterson) teeb ettevalmistusi ärasõiduks. Juba vähemalt kuu aega. Kohver on pakitud. Naine (Anneli Tuulik) juba teab, aga ei mõista. Sõber (Kristo Toots) saab teada, ja ei saa aru. Isa (Lembit Peterson) lööb resigneerunult käega, sest kaotatud on ühise dialoogi alus. Isa teab omast käest, et see läheb mööda, aga poeg on kurt ja pime.

/—/

Ärasõit venib, sest hirm on suurem. No et kui minna, ja ikkagi tagasi tulla, siis on see viimane õlekõrs ka kasutatud, siis pole enam midagi. Aga rutiini tagasi pöörduda ka ei suuda… Aga kas jäädakse ootama? Kas on, kuhu tagasi tulla? Sääsed pinisevad ka jõe teisel kaldal. Iseenda eest ära ei jookse.

Kuidas see ikkagi juhtub, et ühel päeval oled valmis ütlema oma naisele, et ma tahaks, et ma ei oleks sind kunagi kohanud? Sest praegu ma muidugi enam ilma teieta ei saa, aga… On selline mees egomaniakk või tõepoolest õnnetu inimene? Kas tunda kaasa või süüdistada isekuses? Kas me tabame ära hetke, mil dialoog on asendunud monoloogiga? (Ses mõttes mõjuvad Griškovetsi draamateksti struktureerivad sisekõned, mis esitatakse otse publikusse pöördudes, vägagi põhjendatult ja orgaaniliselt.)