Riina kogemised

Avastasin just, et mul on terve riiulitäis pooleliolevaid raamatuid. Vainu raamatuga alustasin täna õhtul, nimekirjas kõige alumist olen püüdnud juba terve igaviku (st mitu aastat) lugeda.

Peep Vain – Kõige tähtsam küsimus

Tänapäeval on lihtne iseennast kaotada ning oma kõige tähtsamaid soove kõiksugu kiireloomulistele nõudmistele ohvriks tuua. Tagajärjeks on tasakaalutu elu ning järjest süvenev rahulolematus. Peep Vain tutvustab oma raamatus lihtsat ning lineaarset protsessi oma tegelike tahtmiste üles leidmiseks ning ellu viimiseks. “Kõige tähtsam küsimus” näitab, kuidas leida endast julget mõtlemist ja pealehakkamist ning teha ära asju, mis kõige enam rõõmu ja rahuldust pakuvad. See on raamat, mis aitab Sul ennast paremini tundma õppida.

Stefan Einhorn – Kunst olla hea

Stefan Einhorn usub kirglikult, et headus on üks suurepärasemaid asju, millele pühenduda, ning kõige olulisem edu saavutamise eeldus. Kui me püüame olla hea teiste vastu, ei saa me kuidagi vältida iseendale head tegemist. Raamatus “Kunst olla hea” kirjeldab Einhorn, mida hea olemine tähendab, mis võib takistada meie suuremeelsust teiste suhtes, ning vaatleb teaduslikke uurimusi, mis tõestavad heasoovliku käitumise eeliseid. Ta annab ka praktilist nõu, kuidas saada igapäevases elus heasoovlikumaks ja seega edukamaks.

Romano Battaglia – Vaikus

Vaikuses võime astuda rahumeelsesse dialoogi iseenda ja teistega, leida võimaluse uueks alguseks. See raamat on pühendatud vaikusele, hädavajalikule olekule, et taasleida iseennast, et mitte ekselda lõpututel söötis põldudel, kus unistused kärbuvad ja hukkuvad nagu taimed. Meie elu kulgeb kära saatel, sageli tarbetute sõnavoogude saatel, mis aitavad vaid varjata meie kahtlusi, meie sisemist ebakindlust suhtlemises teiste inimestega. Olen katsetanud vaikuse mõju iseenda, oma tunnete, oma hingeseisundite peal pikkadel suveöödel, kui “Versiliana kohviku” pärastlõunastele kohtumistele kogunenud rahvahulk on juba lahkunud ning kui esinejate ja publiku enesereklaam on lahustunud rohelise metsakatedraali lävel, kui hääled, kõned, aplausid on vaikinud. Mina leidsin vaikuse öösel oma aias tähistaeva all, vaiguseemniku, rosmariini ning lõhnavate rooside keskel, paigas, kus minu meelest viibib jälle lapseks saada igatsev hing.

Martin E. P. Seligman – Ehe õnn

Positiivne psühholoogia hellitab tõemeeli helget lootust, et kuigi oled tõrjutud elu umbtänavatesse, kus on napilt rõõme, vähe rahuldust pakkuvat ja kui kõik näib olevat kaotanud mõtte, on sellest ometi väljapääs. On olemas tee, mis viib rõõmule ja rahuldusele, tugevuse ja vooruse kõrgustesse, ja lõpuks püsikindla toimetulekuni, annab kõigele tähenduse ja eesmärgi. Aastal 2002 sai autor California Psühholoogiaseltsi autasu “eluaegse väljapaistva andami eest teadusesse ja praktikasse”.

Paulo Coelho – Manual of the Warrior of Light

Anthony Robbins – Sisemine jõud

Inimesed usuvad sageli, et nende elus on suur osa paratamatusel – mingil välisel jõul, mis nende saatust juhib. Tänu sellele tundub neile nende enda mõju oma elu ja edu kujundamisel väiksem, kui see tegelikult on.
See raamat aitab teil mõista, et ka teie olete oma sisemise jõu abil võimeline saavutama, saama, looma ja võitma kõike, mida vaid tahate.

Hilton Tims – Erich Maria Remarque. Viimane romantik

Vähesed raamatud on avaldanud sama suurt poliitilist ja kirjanduslikku mõju nagu Remarque´i “Läänerindel muutuseta” – jahmatavalt realistlik, liigutavalt inimlik, natslikul Saksamaal keelatud ja tuleriidal põletatud, on see jäänud kogu maailma menuraamatuks juba üle seitsme aastakümne. Kuid selle autorist on hoopis vähem teada. Kes Remarque õieti oli? Inglise uurija Hilton Timsi kirjutatud biograafia koorib ühe kihi teise järel anonüümsuselt, mida Remarque oma privaatsuse kaitseks oli kudunud, ja paljastab mehe, kelle elu oli 20. sajandi romantilisimaid ja hingevalusamaid.

Anton Nigov – Harjutused

Anton Nigov ei ole pseudonüüm. See on minu nimi. Nagu Gustave Flaubert öelda suvatses: Emma Bovary, c´est moi. Mina ütlen: Anton Nigov olen mina. Aga mitte nii nagu Flaubert. Madame Bovary oli kangelane (-lanna, mõistagi), Monsieur Nigov on autor. Viibides TÕNU ÕNNEPALU nime all Pariisis ja juhatades seal Eesti Instituuti, pani ta ühtlasi kirja need märkmed. Neis on kõik tõsi.
Autori selgitus

Anti Kidron – Keskendumiskunst

Kuidas inimene ka ei elaks, mida ta ka ei teeks, kujundab ta ometi tahtmatult oma tulevaste hingeseisundite eeldusi. Keskenduval meelel tegutsemine on nii vaimse arengu vahend kui eesmärk.
Keskendumist harjutades õpib inimene ajapikku vabanema hirmust ja ärevusest, murest ja loidusest, õpib avastama uusi rõõmu ja eluenergia allikaid.

Ian McEwan – Laupäev

Tolle laupäeva varahommikul ärgates näeb neurokirurg Henry Perowne oma koduaknast, kuidas üle Londoni sööstab leegitsev lennuk. Sel hetkel ei tea ta veel, et lisaks sellele ebareaalsena näivale sündmusele ootab teda päeva jooksul ees veel mõnigi vapustus, mis sunnib meest süüvima oma kõige põhilisematesse tõekspidamistesse.
Ehkki Ian McEwani värskeim romaan keskendub inimeste suhetele iseenda ja ümbritsevaga, võib selle “kaaspeategelaseks” lugeda ka Londoni linna, keskkonna, võrgustiku ja organismi, mis võib selle elanikele olla ühteaegu eluks möödapääsmatult vajalik kui ka ähvardavalt ohtlik.

Belasco, Stayer – Piisoni lend

James A. Belasco ja Ralph C. Stayer on siia raamatusse kirja pannud oma isikliku arengu loo juhtide ja ettevõtjatena. Nende arvamus on, et liidriks on võimalik saada ainult oma liidrirollist lahtiütlemise teel. Kui tahate oma organisatsiooni lendama õpetada, tuleb alustada iseenda muutmisest.
Hansapank soovitab.

David Lodge – Nice work

Seda romaani võiks ka nimetada Lodge’i Rummidge’i triloogia (eelmised osad “Väike maailm” ja “Ühest kohast teise”) kolmandaks osaks, kuigi kõik kolm raamatut on loetavad ka eraldi.
Sedapuhku kirjeldab Lodge katseid siduda tihedamini linna kaht poolust, selle tööstuslikku osa ja ülikooli humanitaarteadlasi. Selleks peavad kirjandusõppejõud Robyn Penrose ja insener Vic Wilcox teineteise tööga põhjalikumalt tutvuma.
Loomulikult tekib selle käigus ohtralt naljakaid olukordi ning loomulikult on ka see raamat täis viiteid ja vihjeid kirjandusele, sedapuhku sageli 19.sajandi nn. tööstusromaanile.