Riina kogemised

uskumatu, aga tõsi. Väljas tuligi sula. Õigus oli nii ühel, kui teisel ja omamoodi kolmandalgi. Esimesel, kes veerand tundi enne südaööd ütles, et homme pidi sulaks minema. Teisel, kes mõned minutid hiljem ütles, et lund sajab juurde. Ja kolmandal, kes ütles, et ei tasu nii palju seda asja uurida ja tuleks lihtsalt midagi ette võtta.

Ehk siis mida teha kartuses kaotada seda vähestki lumist ilu, avastades selle hirmu mõned hetked enne südaööd. Ilmselgelt tuleb leida mõni kamraad, kel sarnased hirmud. Kell 00:20 paiku oli väljas kohutavalt ilus, lund sadas õrnalt juurde, olemasolev lumi oli selline, natuke kaheldava väärtusega lumepallide osas ja külmapoiss isegi natuke nina näpistamas. Pärast mõningat turnimist Ravila pargis, mis on ausaltöeldes üks kohutavalt ilus koht, tekkis huvitav hetk seoses ühe mööduva peoseltskonnaga. Auto, mingid paar röögatust teinud kutid, üks suitsetav tsikk; viimane neist saadetud maad uurima, et mis inimesed need seal pargis turnivad. No ausalt, tänapäeva noorte vanust on ikka ääretult raske öelda, aga see polnudki oluline.

Kui kindad lume viskamisest vastu puid, vastu oksi, vastu päid ja jalgu üleliia märjaks said, ei olnud ka lumel enam pikka pidu. See, mis tunnike tagasi tundus pehme ja kohev, näis nüüd välja kui märg klomp. Ühest imekaunist lumisest pargist jäi kahe tunni möödudes alles vaid äratrambitud (lume)sõjatander koos paljude jalajälgede, kindajälgede ja ühe lumeingliga, kelle tiivad olid õhukese lumekihi tõttu suhteliselt tumedad.

Koju sõites sadas vihma ja selle lume armastuslugu oligi otsa saanud. Hommikul pole ilmselt sellest lumest enam kuigipalju järel, sest õigus oli neil kõigil kolmel.

2008. aasta jaanuaris kopipeistisin oma blogipostitusse lõigu aeglustamisest – Slow down your attention span: listen more and respond slowly. Ignore distractions, for example, when you’re driving. Instead, focus on the road and the surroundings. By slowing down when necessary, you’ll reap many benefits. You’ll feel better about yourself, appreciate your surroundings, and enjoy life a whole lot more.

Erinevate asjaolude kokkusattumisel tuli see mulle just täna meelde kirja panna. Eile sattusin ETV-st vaatama ühte filmi naftadieedist. Üks soome perekond otsustas (st pereisa otsustas) aasta aega naftavabal dieedil olla. Neil läks see katsetus päris huvitavalt, aga mitte see nafta kasutamise/vähem kasutamise edu pool ei olnud see, mis sellest filmist kõige rohkem kõlama jäi. Nimelt meeldis mulle väga see, mida pereema poole filmi ja lõpus ütles – et ilma autota oma toimetusi tehes ja lastega koos ühistranspordiga reisides on selle pere elu kuidagi aeglustunud. Lastega on aega rohkem rääkida nendega koos bussi oodates, rohkem on aega mõelda ja tegutseda, oma tegevusi tuleb teisiti planeerida jne. Ehk siis see aeglustamise idee – kõik ei peagi priuh-prauh kiirelt ja sahmides käima.

No ja sellest samm edasi on meenutused suve lõpust ja sügisest, kui ma päris omajagu palju ilma autota ringi liikusin. Kui mitmeid kordi ma bussiga linna poole vurades mõtlesin, kui ilus elu ikka on. Ja kui mitmeid kordi uuesti autoga kuskile sõites ma u 10 minuti jooksul suutsin mõne kaasliikleja peale ärrituda. Kuigi reaalselt on praegu ja oli siis ööpäevas täpselt sama palju tunde, oli mul justkui enda hästi tundmise jaoks palju rohkem aega. Eks see kipubki nii olema, et töölt koju sõidan ma autoga u 15 minutit, aga selle aja jooksul ei jõua pea tööasjadest veel tühjeneda. Pealegi on ju sellega seotud autosõidu stress. Kui aga 30 min ühistranspordiga kojutulekule kulutada, saab samal ajal palju mõnusamalt pea töömõtetest tühjaks/tühjemaks. Mistõttu on võimalik ka kodusolemist tunduvalt rohkem nautida ju :)

No ja mis ma sellega kõige rohkem siis öelda tahan – et auto on saatanast? :D et peaks rohkem bussiga sõitma? et peaks vähem pärast tööd töömõtteid mõtlema? :D Ei, üldsegi mitte.

Lihtsalt sellist aeglustamist peaks rohkem tekitama, kui see kuidagi automaagiliselt ise ei teki :)

see häiris mind väga ammu juba, aga siiani pole ma seda väga palju avalikult kuskilt välja hõiganud ega kommenteerinud. Nüüd siis sai karikas lõpuks täis! :D

Kui sul või su sõpradel või su mõttekaaslastel või su organisatsioonil on tulemas konverents või seminar või koolitus või mõni muu üritus, siis selle reklaamimisel kui “väga äge noortekonverents tulemas” ei ole minu arvates just kõige suuremat kasutegurit küljes. Hõika see välja kui noortekonverents sel ja sel teemal tulemas sel ja sel ajal. Siis saan ma ürituse kohta informatsiooni, mis on adekvaatne ja ilma “õhuta”. Pigista see õhk välja ja tekita minus huvi.

Selliseid silte nagu “huvitav”, “äge”, “väga äge”, “lahe”, “arendav” jne (neid sõnu on palju) saan külge panna mina ise, kui ma olen kohal käinud ja see minus emotsiooni tekitas. Jah, sa võid ju põhimõtteliselt enda jaoks selle eesmärgina sõnastada korraldajana – et sa tahad väga ägeda konverentsi korraldada. Mis muidugi ei oleks ka võib-olla kõige parem sõnastus. Aga ära tekita minust tunnet justkui sa oleksid eriti meeleheitel ja pead selliseid õhku täis sõnu reklaamiks kasutama. Jah, sina ju tead, mis konverentsi kava ja sisu on, sina räägid esinejatega ja sa tead korraldajaid. Okei, see võib-olla annab õiguse sulle oma emotsionaalse sildi sinna külge panna – aga sellega sa mulle sinna tuleku ideed maha ei müü.

Kui see oleks üksikjuhtum, ei näeks ma vaeva selle kommenterimisega, aga seda on tehtud samamoodi lihtsalt aastaid ja aastaid. Mitte et minu ühest blogipostitusest midagi muutub, aga vähemalt on see nüüd välja öeldud.