slowing down
Erinevate asjaolude kokkusattumisel tuli see mulle just täna meelde kirja panna. Eile sattusin ETV-st vaatama ühte filmi naftadieedist. Üks soome perekond otsustas (st pereisa otsustas) aasta aega naftavabal dieedil olla. Neil läks see katsetus päris huvitavalt, aga mitte see nafta kasutamise/vähem kasutamise edu pool ei olnud see, mis sellest filmist kõige rohkem kõlama jäi. Nimelt meeldis mulle väga see, mida pereema poole filmi ja lõpus ütles – et ilma autota oma toimetusi tehes ja lastega koos ühistranspordiga reisides on selle pere elu kuidagi aeglustunud. Lastega on aega rohkem rääkida nendega koos bussi oodates, rohkem on aega mõelda ja tegutseda, oma tegevusi tuleb teisiti planeerida jne. Ehk siis see aeglustamise idee – kõik ei peagi priuh-prauh kiirelt ja sahmides käima.
No ja sellest samm edasi on meenutused suve lõpust ja sügisest, kui ma päris omajagu palju ilma autota ringi liikusin. Kui mitmeid kordi ma bussiga linna poole vurades mõtlesin, kui ilus elu ikka on. Ja kui mitmeid kordi uuesti autoga kuskile sõites ma u 10 minuti jooksul suutsin mõne kaasliikleja peale ärrituda. Kuigi reaalselt on praegu ja oli siis ööpäevas täpselt sama palju tunde, oli mul justkui enda hästi tundmise jaoks palju rohkem aega. Eks see kipubki nii olema, et töölt koju sõidan ma autoga u 15 minutit, aga selle aja jooksul ei jõua pea tööasjadest veel tühjeneda. Pealegi on ju sellega seotud autosõidu stress. Kui aga 30 min ühistranspordiga kojutulekule kulutada, saab samal ajal palju mõnusamalt pea töömõtetest tühjaks/tühjemaks. Mistõttu on võimalik ka kodusolemist tunduvalt rohkem nautida ju :)
No ja mis ma sellega kõige rohkem siis öelda tahan – et auto on saatanast? :D et peaks rohkem bussiga sõitma? et peaks vähem pärast tööd töömõtteid mõtlema? :D Ei, üldsegi mitte.
Lihtsalt sellist aeglustamist peaks rohkem tekitama, kui see kuidagi automaagiliselt ise ei teki :)
No comments yet. Be the first.
Leave a reply