Riina kogemised

Pilt 1.

Detsembri viimaseid päevi. Pilkased pimedad pikad õhtud kontoris. Tööd ülepeakaelapalju ja vähemaks kuskilt otsast ei paista jäävat. Väike valgusekiir paistab uue aasta ukse vahelt, aga see lootus võib petlikuks osutuda. Kahtlused ja kõhklused, vaiksed südamesoovid ja kõva häälega välja öeldud kartused. Sumedas talveöös Otepääle sõites tundus tõesti, et vabanemine sellest kõigest on võimalik. Vaja ainult õigesse suunda liikuda. Lumi. Sõbrad. Kallistused. Jutuajamised. Saun. Elamused. Tinavalamine. Kahtlased ennustused. Ülevalolek. Vein ja Vana Tallinn. Uus aasta. Kirgas talvepäev. Valgus. Metsik peavalu. Vaniljejäätis. Kodu. Sugulased. Need hetked on just need, mille oma 2008. aasta viimastest ja 2009. aasta esimestest tundidest kaasa sain oma mälestustekohvrisse. Nendes mõnedes tundides tundus olevad justkui päevi ja päevi. Nii vist juhtub, kui heade sõpradega koos olla :)

Pilt 2.

Jaanuari esimesi päevi. Tundub uskumatu, et viimasest pildist on möödas vaid üksikud päevad. Nii tihedalt on lihtsalt igas päevas toimetamisi, mis loovad justkui illusiooni aja venivusest. Üks ettevalmistatud üritus ja üks ettevalmistamata üritus. Ei, ei, mitte see üritus, mida defineeritakse kui läbikukkunud katset! Savist voolimine. Suusapüksid. Vein. Kingitustemäng. Julm jää. Käre tuul. Pikk öö. Kuidagi veider vabanemistunne. Justkui midagi ammu oodatut on lõpuks kätte jõudnud. Vahel on valus teadmisele jõuda, et kõva häälega välja öeldud soovid võivad samahästi ka teoks saada. Sellest valusam on aga arusaamale jõuda, et kõva häälega on hoopis midagi valet soovitud. Muidugi pole keegi ütlemas, mis on vale või mis on õige. Peale minu enda muidugi.

Pilt 3.

Mingi suhteliselt määramatul ajal olnud pühapäev. Kui ühel hetkel ikka tuleb mõte, et peaks ühe kummuti ostma, siis tuleb see kummut ka muidugi osta. Otseloomulikult ei tee seda keegi kuigi lihtsaks. Sest üks asi on see oma peas välja mõelda, teine asi on midagi sellist kaubandusvõrgust leida. Ilmselgelt sellist kappi sellisel päeval lootust saada polnud. Mis teha – siis tuleb oma soovid ümber mõelda, nii et lõpuks võib isegi õnneks minna ühe asemel kaks leida. Seejärel tuleb mitmeid õhtuid kulutada sellele, et kummut ka kokku pandud saaks. Mistõttu võib kohata suvalise nädalapäeva õhtul K-Rautakeskos ringi tuuseldamas üht blondi tsikki kõrgetel kontsadel, kes meeleheitlikult kruvikeerajakomplekti valib. Lisaks on ju veel vaja haamrit ja kindlasti midagi veel, mida vend soovitanud oli. Aga suff, see jääbki ostmata. Selle asemel satub pihku hoopis Eesti Naise viimatine number. Sobis lihtsalt kuidagi õhkkonnaga kokku! No ja need naelad, mis kummuti tagaseina lüüa tuleb. Miks küll neid kell 11 õhtul ei võiks taguda!? Hea küll, naabritele annan armu täpselt senini, kuni ühel päeval kell 10 koju jõuan.

Pilt 4.

Veider eelaimdus ühe ütlemise osas, mis kohe kuidagi peast välja ei saa. “Millal sa viimati Kumus käisid?”, küsisin temalt pärast suusatamamineku ettepaneku kõrvalejätmist. Tõenäoliselt talve kõige külmemal päeval, kui miinuskraade 12 ringis, reisivad nad trolli ja trammiga Kadriorgu. Jalutavad umbkaudu 2 tunniga läbi kogu muuseumi. Naudivad muuseumikohvikus pirukat ja teed. Avastavad naljakas-veidrad loomakesed jäässe raiutuna. Ning tagatipuks kõnnivad terve tee Kadriorust Vabaduse väljaku trollipeatuseni lihtsalt jala. Sest nii on mõnus ja bussi oodata on igav!

Neid selliseid pilte on minu selle aasta 48 päeva sisse uskumatult palju sattunud. Neid hetki ja emotsioone ja inimesi ja toimetamisi. Kui see kuidagi-gi võimalik oleks, tahaksin ma nad kõik kuidagi mingilgi kujul jäädvustada. No eks tegelikult ongi, need on ju kõik minu peas! :)

Ja tegelikult on seda sõnadesse uskumatult lihtne panna, kes selles kõiges osalised on – need on mu head sõbrad, kallid kolleegid, toredad koolikaaslased – just teie tõttu ja teiega koos on hea!

AITÄH :)

Kas nüüd siis tulevad ükskord sildid õigesse kohta?

15.11.2008