Riina kogemised

Ühel täiesti teistsugusel päeval otsustasime täiesti teistmoodi tee Tallinnast Viljandisse ette võtta. No hea küll, Tallinn-Tartu maanteed väldime juba ammu ja seda vana Viljandi maanteed mööda olime ka juba mitmeid kordi sõitnud. No seekord oli aega küllaga ja seepärast võtsime ette väikese kõrvalepõike Laupa mõisa juurde ja Soomaa äärde Hüpassaarde. Ja vahepeale jäi selline vahva koht nagu RMK tõrvaaugu puhkekoht.

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

From 2009-08-02-tallinn-viljandi

Pildid on albumis ka:

Täitsa lambist avastasin ükskord, et võiks ju täitsa ise suppi keeta. Kondist ja puha. Seepärast, et ema kodus hapukapsasuppi kondist keetis :D

Lihaga

Igatahes mõeldud ja suht tehtud ka. Ostsime poest siis ühe mõnusa kondiga lihatüki, loputasin külma veega ära ja panin potti keema. Peale valasin 1.5 liitrit vett ja oli täitsa piisavalt. Kui liha keema läks, korjasin vahukulbiga soga pealt ära (espetsiaalselt käisin veel päeval vahukulpi ostmas), riputasin soola sisse, leidsin isegi ühe terve ilusa koorega sibula ja jätsin liha vaikselt keema. Pliidi taimeri peale märkisin 1,5 tundi. Kui 45 min sellest möödunud, panin sisse kaalikakuubikud, siis natuke aega hiljem porgandi, siis kapsa-kartuli-lillkapsa ja aja möödudes oligi maitsev supp/ühepajatoit valmis. Liha võtsin välja, hakkisin ära ja panin tükid supi sisse, et kõikidesse portsudesse ikka seda jaguks.

Kanaga

Eile katsetasin siis kanalihast suppi teha. Ostsin 2 kanakintsutükki, loputasin külma veega ja keema. Jällegi sama teema, et keema, vaht pealt ära, sool-pipar-sibul-küüslauk puljongi maitsestamiseks, köögiviljad sisse ja valmis. Sedapuhku otsustas Jürgen aga selle kanakintsu ära “smoorida”. Ehk siis kui supp valmis, võttis kintsu supi seest välja, lasi panni peal võil ära sulada ja küpsetas seda kana siis seal mõne hetke mõlemalt poolt. Olevat väga maitsev olnud :D Ainult et järgmine kord võtan vähemalt ühel kanakintsul naha ära, natuke rasvane jäi minu jaoks see supp. Ahjaa, kana teema läks kokku 1h, võiks isegi natuke vähem keeta, piisaks täiesti.

Niiet kui tunnike aega on supi keetmiseks, siis igatahes on see kõvasti parem ükskõik mis puljongist tehtud supist.

Folgiga algas meil mõlemal ametlik suvepuhkus. Selle jaoks oli meil muidugi plaane igasuguseid, enamus kohtadest sai täitsa külastatud :) Esimeseks oli meil planeeritud Värska kant. Kuna Värskas olev muuseum aga esmaspäeviti kinni ja teisipäeva hommikuks oli tarvis Viljandis tagasi olla, tuli sellesse plaani väiksed muudatused teha. Lebotasime siis folgiväsimuse pühapäeval välja ja panime Põlva poole ajama.

Esimene peatus oli Võrtsjärve ääres, kus ema väikse supluse tegi, mina põlvini vees käisin ja Jürgen niisama kaldal parme söötis. Vesi oli väga soe, sogane ja mitte just kõige kutsuvam :D No igatahes sai järve linnukese kirja. Vaatasime hiljuti valmissaanud vaatlustorni üle ja nautisime Võrtsjärve ilu.

From 2009-07-27-rabas

From 2009-07-27-rabas

From 2009-07-27-rabas

Sealt edasi Tartusse ja Põlvasse. Järgmisel päeval võtsime plaani Lonny’ga sõitma minna Ahja jõele ja seejärel väike rabamatk ette võtta. Taevaskoja jäi lihtsalt mugavasti nende kahe plaani vahele :D Lonny kapten ei tahtnud meid küll esialgu selle sõidu peale võtta, mis just siis minemas oli, kui kohale jõudsime, aga pärast pisikest porisemist saime ikkagi käidud. Väga mõnus sõit oli ja kuigi ilm oli päris soe, hakkas jõe peal ikka parasjagu jahe.

From 2009-07-27-rabas

Pärast paadisõitu tegime väikse jalutuskäigu metsas, st vaatasime seal Taevaskoja matkarajal kõige olulisemad kohad üle ja peesitasime pisut Suure Taevaskoja juures muru peal päikse käes. Igati mõnus olemine.

Kui see kohustuslik osa tehtud, võtsime suuna Meenikunno rabale. Enne tuli veel üks poeke üles leida, et veidi keha kinnitada (mis esiti tundus mitte kuigi olulisena, aga hiljem tõestas, et ilma polekski saanud). Meenikunno raba matkaraja alguses oleva päikesetõusu maja juures tegime väikse pikniku – pehme tuul paitamas ja päike rabalaukal sillerdamas.

Kui rabas olev laudtee käidud sai, jõudsime järgmise RMK majakese juurde. Ja sealt algas meie toreda seikluse hoopis teistsugune pool. Nimelt oli vaja kõik kaasavõetud anumad mustikaid täis korjata. Otseloomulikult see meil ka õnnestus. Majakese juures oli juba mustikaid palju, aga mida edasi, seda rohkem neid oli. Ühel hetkel tuli lihtsalt vägisi ennast mustikate juurest ära sundida, sest muidu oleks võinud sinna metsa jäädagi. Kuna meil polnud väga täpset aimdust, kui pikk metsatee tagasi auto juurde on, ei saanud seda minekut liiga hilja peale jätta.

Oh õudu, kui ühel hetkel avastasime, et märgitud rada rabaservas otsa lõpeb. Ema käis suisa kaks korda sama rada läbi. Me olime peale kõige muu ju lahtiste jalanõudega ja neid sipelgaid oli seal metsa all ikka kohutavalt palju ja nad ajasid väga närvi mind ikka. Kui õige rada leitud, panime mööda seda ajama, aga see metsaalune oli ikka väga märg. Mul olid ju alt aukudega plätud jalas :D Kõigele tipuks otsustas ilm just sel ajal ära keerata, kui me veel metsas olime. Ehk siis selline hea sahmakas hoovihma tuli ja me kõik saime suht kontideni märjaks. Aga mustikad olid head!!!

Kerge eine Põlvas ja südaööks saime Viljandisse tagasi. Seiklus oli väga tore ja sinnakanti tahaks kindlasti veel tagasi minna. Kant on igatahes täiesti super!

Eelmistel aastatel olen püüdnud folgist pigem eemale hoida. Kui võimalik, siis Viljandisse ei lähe. Kui pole võimalik mitte minna, siis üldiselt väga sinna linna peale folkima ei lähe. Kui see ka võimalik pole olnud, siis ma olen sealt linnapealt varakult koju ära läinud.

Seekord olid asjalood aga väga teisiti. Ehk oli asi selles, et suur stress sellega, et rahvas minu pool seal Viljandis ööbib, jäi ära. Esimesel õhtul olid Kristi ja Kaisa ööbimas, teisel ööl Kaisa ja Siim. Niiet kõik läks hästi selles suhtes.

Esiti tuli rongisõit Viljandisse ette võtta. No ja siis mõlemal õhtul läksime niimoodi mõnusasti pärast õhtusööki linna peale vaatama, mis toimub. Mõlemal õhtul käisime ka ühel kontserdil ja rokkida sai kõvasti. Muidugi nõuab see praegusel hetkel natuke liiga palju mälusopis surkimist, et meenutada, mis bändid olid. Ahjaa, üks oli kindlasti Zetod ja Lenna Kuurmaa. Teine, mis tegelikult oli siis esimene, ehk reede õhtul, oli Svjata Vatra. Väga väga head kontserdid ja selle piletiraha eest ei pidanud üldse pettumagi. Sai jalga keerutada, hüpata ja isegi kaasa laulda. Päris palju oli igasuguseid sõpru-tuttavaid ringi liikumas ja ma tõdesin järjekordselt, et mulle meeldib nii käia, et pole mingit päevapileti või festivalipassistressi. Ses suhtes, et meil oli oma voli, kas minna kontserdile või hängida niisama kuskil inimestega, selle asemel et muretseda, et kas ikka jõuame nüüd maksimaalselt igast kontserditele, mille eest justkui nagu ette ära makstud on.

Igatahes, jäin väga rahule ja ilmselt järgmisel aastal ma sinna folginädalavahetusele omale midagi muud ette ei planeeri :)

Lisaks sellele, et maikuus usinasti sessitada saime, päris parasjagu igasuguseid aineid ja eksameid tuli ju ära teha, juhtus nii, et 1. juunist plaanisime omaette kolida. Kaua me ikka seal Mustamäe teel niimoodi visiitelu elame, eks. No ja kui nüüd lõpuni aus olla, tahtsin ma oma riideid ikka riiuli otstarvet täitva ülearuse kušeti asemel siiski kapis hoida :D

Mõeldud-tehtud ja kortergi leitud. Sütiste teel, ühel pool mets ja teisel pool PERH – selline see valik siis tehtud saigi. Kahetoaline, suure rõduga ja elamiseks igati mõnus. Kõikide asjade kolimine võttis ka kohutavalt kaua aega. Mul on vist siiani Nõmmel veel terve hulk paberimajandust tolmu kogumas. Igatahes oli see vähemalt minu arvates isegi natuke nunnu, kui ma kolmandal päeval pärast võtmete kättesaamist otsustasin eelmisest voodist teki ja padjad autosse pista, et see äratulek kauemaks ei veniks.

Kuna üks kolimine peab ju ometi külaliste küllakutsumisega kulmineeruma, siis seda sai usinasti ka tehtud. Ajaloo huvides võiks ju kuskil see info kajastuda – külalisteraamatuga on meil siiani kitsad lood.

Kõigepealt käisid meil nö “mitteametlikult” külas Jürgeni ema ja õde. Siis lubatud küllakutse minu vennale ja Jürgeni õele – neile sai ju lubatud, et enne me teisi sõpru külla ei kutsu, kui nemad käinud pole. Siis käisid mu vanemad korterit üle vaatamas. Seejärel väike soolaleivapidu minu ja Jürgeni sõpradega, mis puhul ma kirsi-toorjuustukooki tegin. Läks natuke aega mööda ja külla tulid mu head sõbrannad, kunagised kooliõed Viljandi päevilt. Siis õnnestus isetehtud kooki pakkuda mu kallile kolleegile ja ta perele. Kuna esimesel korral ei saanud paljud kohale tulla, siis tuli otseloomulikult sõprade jaoks korraldada veel teinegi üritus – sedapuhku sain neid kostitada vahemerehõngulise lahtise pirukaga ja mustika/rabarberikoogiga.

Need üritused on igatahes väga mõnusad olnud ja usun et edaspidigi saavad paljud toredad sõbrad meile külla tulla, kellega suure suve tõttu pole olnud võimalik külastamise aegu klapitada :)

Juba päris kevadel leidis Jürgen kuskilt soodusmüügist Katani asustajate põhimängu ja selle laiendi “Linnad ja rüütlid”. Päris tükk aega läks mööda enne kui meil seda mängida õnnestus. Esimest korda Jürgeni tuttavate juures ja siis pärast väga pikka pausi meie juures kui esimesed soolaleivalised, minu vend ja Jürgeni õde, külas käisid. Kõik märgid sõltuvuse tekkimiseks olid olemas ja seepärast läkski nii, et ühel toredal õhtul kutsusime külla Marina, kellele mäng kohe nii palju meeldis, et ta suht südaööl minema sai.

From 2009-07-14-külalised

Ei läinudki palju aega mööda, kui õnnestus külla meelitada järgmised ohvrid. Sedapuhku mu head sõbrannad ja kunagised kooliõed. Esialgu tundusid reeglid veidrad ja kuidagi keeruline tundus ka. Aga kui juba mäng hoo sisse sai, siis ei tahtnud keegi enam pooleli jätta hoolimata hilisest kellaajast :D

From 2009-07-14-külalised

Igatahes on õnnestunud päris paljudele meie sõprusringkonnast juba reeglid niipalju selgeks teha, et edaspidi peaks mängukaaslasi ikka jätkuma :)

Eks see kõik sai ju kuskil ammustel aegadel alguse, aga millegipärast ei teinud ma mingeid erilisi ettevalmistusi. No paar korda ikka küsisin sõprade käest, et kas neil laulupeo piletid ostetud, aga sinnapaika see jäigi. Ühel ilusal päeval aga rääkis Jürgen mulle purjetamisest 27. juunist 1. juulini. Et mis seos on purjetamisel ja laulupeol? Eks targemad teavad ka – seekord oli see tule tulemine väga uhke üritusena orgunnitud ja alates Haapsalust õnnestus meil laulupeo tuld saatmas olla Jürgeni koorikaaslase kaunil jahil Elaida.

Selleks, et Haapsalus õigel ajal olla, tuli mitmeid päevi varem juba seilama hakata Tallinnast. Esteks Lohusallu, siis Dirhami, sealt edasi Haapsallu.

From Purjetamas 2009

Vaatepilt oli igatahes igati võimas, kui Haapsalu lahel purjekaid ja kaatreid kogunes, et siis õigel hetkel ühiselt sadamasse saabuda. Ega maal olles pikka pidu polnudki – väike trall sadamas ja päikseloojangul jälle minekut.

Enne Haapsallu sõitu rääkis laeva kapten, kuidas kahel varasemal korral Haapsalus käies viperusi ette on tulnud. No ja seegi kord läks õnneks – sadamasse sisse sõites otsustas mootor üles öelda ja sadamast lahkudes jäime põhjapidi kinni. Kuna Elaida süvis on 1.8 ja Haapsalu sadamas sellise süvise jaoks väga kitsad teed, õnnestus tagurdades kinni jääda. Hea ikka, et see sellisel ajal ja kohas juhtus, kus selle mure kiirelt lahendatud saime. Parim oli siiski see, et just Haapsalus leidsime toredad “naabrid”.

Tulelaev ja saatemeeskond jäid reidile ja me otsustasime selle asemel hoopis öösel Vormsile sõita. Kui Tallinn-Lohusalu oli suht ok ilm, no ikka tuult ja lainet pisut, siis Lohusalust Haapsaluni nii hästi ei läinud. Ilmateates lubatud tuuled olid äkitsi kõik kadunud. Seda imelisem oli see öine sõit Haapsalust Vormsile, kus saime kõvasti tuult ja mõnusalt laineid. Kuskil 8 tundi sõitu ja peaaegu varavalges randusime Sviby sadamas. Õllet kulus kõvasti ja uni oli kõigil lihtsalt imehea.

Hommikul väike jalutuskäik kohaliku burgeriputka juurde keha kosutama ja sõit Hiiumaa poole saigi alguse. Ohh, no see päev oli küll täiesti super! Sini-sinine taevas, lainte ja tuulte möll merel, vaba vett igal pool kõvasti – täiesti fantastiline.

From Purjetamas 2009

Kahjuks selgus Kärdla alla jõudes, et sinna ei saa me küll mitte kuidagi moodi ligi. Sadam on lihtsalt liiga madal. Ega siis midagi, võtsime sihtpunktiks Lehtma sadama, et korraks maapinda jälle jalge all tunda ja väike õhtusöök teha. Grill-tsill oli seal täiesti super. Kuum dušš suutis jälle inimese tunde tagasi anda.

From Purjetamas 2009

Päikseloojangul jälle minekule. Sedakorda siis Dirhami poole. See Lehtma-Dirhami sõit oli täiesti uskumatu, st praegu seda kirjutades ei suuda uskuda, et selline sõit ja selline minek üldse toimus. 22.30 Lehtmast lahkudes lubas pisut tuult, aga mida aeg edasi, seda kitsamaks sellega läks. Lisaks selgus, et ka kütusega pole just kiita – et mootori abiga kohale sõita. Mis seal siis ikka, läksime oma saatusele vapralt vastu. See öö oli tegelikult omamoodi huvitav… suutsin terve selle sõidu kenasti üleval olla, kuigi külm hakkab öösel merel ikka küll. Päikesetõus oli seda ülevalolemist väärt ja see peegelsile meri enne Dirhami just pärast päiksetõusu – täiesti super. Tuletoojad olid ka Dirhamis väiksel vahepeatusel. Kui uni oli magatud ja natuke lebotatud, võis teekond Lohusallu alata. Jõudsime küll veidi hilja välja ehk siis hilja Lohusallu, aga mis seal siis ikka. Saime koos viikingite laeva Turmiga sadamasse sõita.

From Purjetamas 2009

Kuna selleks ajaks sai juba merel olemisest rohkem kui küll, orgunnisime omale transpordi ja saime ööseks koju.

Kogu see möll seal merel tekitas seda enam tunde, et otseloomulikult tuleb ju siis ka laulupeole kohale minna. Rongkäigust ma suuremat ei hoolinud, sellegipoolest õnnestus mul päris pikalt seda veel seal jälgida. Otseloomulikult tuli Viru ringi juures ju ära oodata, millal viimased liikuma hakkavad. Kui sellega ühel pool, tuli suurte rahvamassidega koos Lauluväljakule reisida. Alguses proovisime trammi, aga sellega ei läinud õnneks. Ummikud olid nii suured.

Kontsert ise oli väga hea, kuni selleni kui vihma sadama hakkas liiga palju. Jürgeni ja ta õega saime mõnusasti istekohad, kust lava näha sai ja hoolimata rahva trügimisest oli elamus väga hea. Teisel päeval oli väga hull see kohalesaamine. Kui Jürgeniga linnas kokku saime, oli järgmised pool tundi mu huultel ainult üks küsimus – kas me tõesti peame sinna minema?! Lihtsalt nii hull oli see rahvamass (ei, ma ei käinud Madonna kontserdil :D). Saime õnneks siiski mingi bussi peale ja siis oli juba päris ok. Istekohad saime jälle suht samasse kohta, kus eelmisel päeval ja see päev oli igati mõnus. Istusin ja nautisin päiksepaistet, muusikat ja emotsiooni. Mõned trügijad ajasid küll vahepeal veidi närvi, aga mis seal ikka.

From 2009-07-05-laulupidu

Pärast kontserti sain veel nii mõnegi toreda ammuse tuttavaga kokku, imestasin jälle selle üle kui väike Eesti on ja nautisin huvitavaid vestlusi teel lauluväljakult linna. Väike kehakinnitus Karja Keldris ja nädalavahetus oligi ametlikult lõppenud!