Riina kogemised

Eelmistel aastatel olen püüdnud folgist pigem eemale hoida. Kui võimalik, siis Viljandisse ei lähe. Kui pole võimalik mitte minna, siis üldiselt väga sinna linna peale folkima ei lähe. Kui see ka võimalik pole olnud, siis ma olen sealt linnapealt varakult koju ära läinud.

Seekord olid asjalood aga väga teisiti. Ehk oli asi selles, et suur stress sellega, et rahvas minu pool seal Viljandis ööbib, jäi ära. Esimesel õhtul olid Kristi ja Kaisa ööbimas, teisel ööl Kaisa ja Siim. Niiet kõik läks hästi selles suhtes.

Esiti tuli rongisõit Viljandisse ette võtta. No ja siis mõlemal õhtul läksime niimoodi mõnusasti pärast õhtusööki linna peale vaatama, mis toimub. Mõlemal õhtul käisime ka ühel kontserdil ja rokkida sai kõvasti. Muidugi nõuab see praegusel hetkel natuke liiga palju mälusopis surkimist, et meenutada, mis bändid olid. Ahjaa, üks oli kindlasti Zetod ja Lenna Kuurmaa. Teine, mis tegelikult oli siis esimene, ehk reede õhtul, oli Svjata Vatra. Väga väga head kontserdid ja selle piletiraha eest ei pidanud üldse pettumagi. Sai jalga keerutada, hüpata ja isegi kaasa laulda. Päris palju oli igasuguseid sõpru-tuttavaid ringi liikumas ja ma tõdesin järjekordselt, et mulle meeldib nii käia, et pole mingit päevapileti või festivalipassistressi. Ses suhtes, et meil oli oma voli, kas minna kontserdile või hängida niisama kuskil inimestega, selle asemel et muretseda, et kas ikka jõuame nüüd maksimaalselt igast kontserditele, mille eest justkui nagu ette ära makstud on.

Igatahes, jäin väga rahule ja ilmselt järgmisel aastal ma sinna folginädalavahetusele omale midagi muud ette ei planeeri :)

Lisaks sellele, et maikuus usinasti sessitada saime, päris parasjagu igasuguseid aineid ja eksameid tuli ju ära teha, juhtus nii, et 1. juunist plaanisime omaette kolida. Kaua me ikka seal Mustamäe teel niimoodi visiitelu elame, eks. No ja kui nüüd lõpuni aus olla, tahtsin ma oma riideid ikka riiuli otstarvet täitva ülearuse kušeti asemel siiski kapis hoida :D

Mõeldud-tehtud ja kortergi leitud. Sütiste teel, ühel pool mets ja teisel pool PERH – selline see valik siis tehtud saigi. Kahetoaline, suure rõduga ja elamiseks igati mõnus. Kõikide asjade kolimine võttis ka kohutavalt kaua aega. Mul on vist siiani Nõmmel veel terve hulk paberimajandust tolmu kogumas. Igatahes oli see vähemalt minu arvates isegi natuke nunnu, kui ma kolmandal päeval pärast võtmete kättesaamist otsustasin eelmisest voodist teki ja padjad autosse pista, et see äratulek kauemaks ei veniks.

Kuna üks kolimine peab ju ometi külaliste küllakutsumisega kulmineeruma, siis seda sai usinasti ka tehtud. Ajaloo huvides võiks ju kuskil see info kajastuda – külalisteraamatuga on meil siiani kitsad lood.

Kõigepealt käisid meil nö “mitteametlikult” külas Jürgeni ema ja õde. Siis lubatud küllakutse minu vennale ja Jürgeni õele – neile sai ju lubatud, et enne me teisi sõpru külla ei kutsu, kui nemad käinud pole. Siis käisid mu vanemad korterit üle vaatamas. Seejärel väike soolaleivapidu minu ja Jürgeni sõpradega, mis puhul ma kirsi-toorjuustukooki tegin. Läks natuke aega mööda ja külla tulid mu head sõbrannad, kunagised kooliõed Viljandi päevilt. Siis õnnestus isetehtud kooki pakkuda mu kallile kolleegile ja ta perele. Kuna esimesel korral ei saanud paljud kohale tulla, siis tuli otseloomulikult sõprade jaoks korraldada veel teinegi üritus – sedapuhku sain neid kostitada vahemerehõngulise lahtise pirukaga ja mustika/rabarberikoogiga.

Need üritused on igatahes väga mõnusad olnud ja usun et edaspidigi saavad paljud toredad sõbrad meile külla tulla, kellega suure suve tõttu pole olnud võimalik külastamise aegu klapitada :)

Juba päris kevadel leidis Jürgen kuskilt soodusmüügist Katani asustajate põhimängu ja selle laiendi “Linnad ja rüütlid”. Päris tükk aega läks mööda enne kui meil seda mängida õnnestus. Esimest korda Jürgeni tuttavate juures ja siis pärast väga pikka pausi meie juures kui esimesed soolaleivalised, minu vend ja Jürgeni õde, külas käisid. Kõik märgid sõltuvuse tekkimiseks olid olemas ja seepärast läkski nii, et ühel toredal õhtul kutsusime külla Marina, kellele mäng kohe nii palju meeldis, et ta suht südaööl minema sai.

From 2009-07-14-külalised

Ei läinudki palju aega mööda, kui õnnestus külla meelitada järgmised ohvrid. Sedapuhku mu head sõbrannad ja kunagised kooliõed. Esialgu tundusid reeglid veidrad ja kuidagi keeruline tundus ka. Aga kui juba mäng hoo sisse sai, siis ei tahtnud keegi enam pooleli jätta hoolimata hilisest kellaajast :D

From 2009-07-14-külalised

Igatahes on õnnestunud päris paljudele meie sõprusringkonnast juba reeglid niipalju selgeks teha, et edaspidi peaks mängukaaslasi ikka jätkuma :)

One day a teacher asked her students to list the names of the other students in the room on two sheets of paper, leaving a space between each name.
***
Then she told them to think of the nicest thing they could say about each of their classmates and write it down.
***
It took the remainder of the class period to finish their assignment, and as the students left the room, each one handed in the papers.
***
That Saturday, the teacher wrote down the name of each student on a separate sheet of paper, and listed what everyone else had said about that individual.
***
On Monday she gave each student his or her list. Before long, the entire class was smiling. ‘Really?’ she heard whispered. ‘I never knew that I meant anything to anyone!’ and, ‘I didn’t know others liked me so much,’ were most of the comments.
***
No one ever mentioned those papers in class again. She never knew if they discussed them after class or with their parents, but it didn’t matter. The exercise had accomplished its purpose. The students were happy with themselves and one another. That group of students moved on.
***
Several years later, one of the students was killed in Vietnam and his teacher attended the funeral of that special student. She had never seen a serviceman in a military coffin before. He looked so handsome, so mature.
***
The church was packed with his friends. One by one those who loved him took a last walk by the coffin. The teacher was the last one to bless the coffin.
***
As she stood there, one of the soldiers who acted as pallbearer came up to her.
‘Were you Mark’s math teacher?’ he asked. She nodded: ‘yes.’ Then he said: ‘Mark talked about you a lot.’
***
After the funeral, most of Mark’s former classmates went together to a luncheon. Mark’s mother and father were there, obviously waiting to speak with his teacher.
***
‘We want to show you something,’ his father said, taking a wallet out of his pocket ‘They found this on Mark when he was killed. We thought you might recognize it.
***
Opening the billfold, he carefully removed two worn pieces of notebook paper that had obviously been taped, folded and refolded many times. The teacher knew without looking that the papers were the ones on which she had listed all the good things each of Mark’s classmates had said about him.
***
‘Thank you so much for doing that,’ Mark’s mother said. ‘As you can see, Mark treasured it.
***
All of Mark’s former classmates started to gather around. Charlie smiled rather sheepishly and said, ‘I still have my list.. It’s in the top drawer of my desk at home.
***
Chuck’s wife said, ‘Chuck asked me to put his in our wedding album.
***
‘I have mine too,’ Marilyn said. ‘It’s in my diary’.
***
Then Vicki, another classmate, reached into her pocketbook, took out her wallet and showed her worn and frazzled list to the group. ‘I carry this with me at all times,’ Vicki said and without batting an eyelash, she continued: ‘I think we all saved our lists’.
***
That’s when the teacher finally sat down and cried. She cried for Mark and for all his friends who would never see him again.
***
The density of people in society is so thick that we forget that life will end one day. And we don’t know when that one day will be.
***
So please, tell the people you love and care for, that they are special and important. Tell them, before it is too late.
***
And One Way To Accomplish This Is: Forward this message on. If you do not send it, you will have, once again passed up the wonderful opportunity to do something nice and beautiful.
***
If you’ve received this, it is because someone cares for you and it means there is probably at least someone for whom you care.
***
If you’re ‘too busy’ to take those few minutes right now to forward this message on, would this be the VERY first time you didn’t do that little thing that would make a difference in your relationships?
***
The more people that you send this to, the better you’ll be at reaching out to those you care about.
***
Remember, you reap what you sow. What you put into the lives of others comes back into your own.

May Your Day Be Blessed As Special As You Are

Pilt 1

Oktoobri esimesed päevad. Saan kutse ühele ärasaatmispeole ja imestan, et 8. kuupäev miski veider nädalapäev on, aga üle küsides saan teada, et tegelikult mõeldi hoopis järgmise kuu 8-ndat. Mõeldud-tehtud ja lubadus antud kohal olla kui viis kopkat. Suuga teen suure linna… jne. Hea mees, kes lubabki… jne.

Pilt 2

8. november – olin suhteliselt suure osa päevast endiselt veendunud, et õhtusel üritusel olen kindlasti kohal. Kuni selgus, et vend ja co Viljandisse suunduvad ning õhtul teatrisse minna plaanivad. Sel hetkel kui oleks pidanud kesklinna poole sättima hakkama, et peole jõuda viisakaks ajaks, seadsin auto hoopis Viljandi suunda. Paari tunni pärast olin juba seal ja sain mõnusasti pisitibu ja muude tegelastega aega veeta.

Pilt 3

Detsembri esimesed päevad. Juba üle nädala on kindel olnud see, et kolmapäeva õhtul, täpselt nädal pärast viimast salsa tundi, toimub uue kursuse esimene tund. Täpselt samal ajal kui muidu. Olen mitmeid nädalaid teadnud, et tahan kindlasti jätkata. Samuti tuleb huvitav pakkumine JCI Tallinna poolt. Neil on nimelt aasta viimane üldkogu ja mina kui huviline peaksin/võiksin seal kohal olla ja piiluda, kuidas asjad neil käivad. Ehk siis seegi sai plaani võetud.

Pilt 4

Tihe tööpäev, kell 17:30 pärast peaaegu viimaste päeva töömeilide saatmist vaatan kella ja mõtlen, mõtlen ja vaatan kella. Otsustan kogu oma õhtu ümber mängida ja töölt tulles sõidan mitte kesklinna, ega ka mitte Nõmme poole, vaid hoopis Harku kanti. Järgmised 4 tundi veedan mõnusasti pisitibuga mängides ja jutustades, emaga mõtteid vahetades ja pisut silmanurgast telkut piideldes. Uskumatu, kuidas selline õhtu akusid laeb :)

Ehk siis siit loo moraal – planeerida võin ju palju tahan, aga lõpuks otsustan ikkagi hetke emotsioonide (või milleiganes) ajel seda arvesse võttes, mis kõige-kõige olulisem südames tundub. Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma vist, mida see reaalselt tegudes tähendab, kui midagi (nt perekond) prioriteet nr 1 on :)

Today was the last maths’ class before the 2nd big test that is going to take place on Monday. I feel that I don’t have enough energy to really study for that… Especially with our national AIESEC conference coming up on Thursday.

Well, the good thing is that right now I’m on my 3rd version of the thesis and it shows a little bit what can come out from it. Although with all that stuff that I have added there, I have this voice that asks me if it is really necessary, is it really suitable from my field of study point of view and from my employer’s side.

Ohh, tough luck, I’d say.

There is also something that makes me a bit worried – it’s getting harder and harder to fall asleep each night. I guess the tension is sort of building up and that’s where it really comes from. I will still try to catch some sleep now :) Tomorrow it’s time to do some work for a change.

Ahh, yes, just one last thing (or two :D)

It’s really funny how people are so predictable sometimes. You know that they want to ask you something and it’s really a matter of time – well a matter of finding the worst time actually – when to ask that question. One of the best times is definitely at 2 am in the morning right after I’ve said "good night" :D

And yes, the second thing… I realised today that in a way, people who are in the same situation as I am, sort of comfort me. Speaking with them and finding out how they feel similar or very different feelings about these things is really motivating :) Today I got a lot of work done after one of these chats that really weren’t that much about writing thesis or such, but just in general, a really nice talk ;) So be aware, I’m hungry for more! :P

One person from our EB team has or has not visited 14 different entertainment places (pubs, clubs, etc) during one night

…  been in the kindergarten

… been taking drama lessons as a child

… been in Rome spraying a bunch of Greek guys with pepper spray and ran away

… had 1.5 years DisneyWorld pass

… learned how to drive a tractor

… got a first grade "2" in 6th grade

… graduated high school with silver medal

… hitchhiked alone to Pärnu one summer

… spent a night at the train station of Marseille and chased away big rats with some stones almost all night

… graduated high school with gold medal

… been a crisis counsellor

… has never been to Serena water park

… has the average grade at Uni over 4

… backed into a car and was charged

… belives that every person has these overly crazy year, but after that they calm down and craziness goes by

… has had drivers’ licence almost 9 years

… knows sign language

… learned how to read at the age of 3

… would have 2 brothers

… doesn’t eat blood sausages

… hitchhiked from Southern-France to Madrid once

… has lived in Nõmme for more than half a year

… has repeatedly visited the crazy house

Some of it true, some of it not. Some of it true for those who said it, some of it true for someone else. All in all we’re a bunch of crazy people :D

My craziest and funniest (and sometimes most random) team 

.Marina.Liise.Siret.Mati.Me.Cristo.

Kuna eile õnnestus mul kuulda sellist lauset "sa enam ei blogigi üldse? ma ikka vahest käin ja tsekkan, aga pole midagi hiljuti juurde tulnud" võiks ikkagi kogu selle pika aja märksõnadega kokku võtta :)

Jaanuar

• Sess, ärkamine ja 3 kontrolltööd 3 nädalaga ära tehtud
• Palju magamata öid ja segamini aetud päevakava
• Öised vestlused teiselpool maakera olevate sõpradega
• Kliendi juures kohalolek, et programmivahetus valutult läheks
• Esmaspäevaõhtused jalutuskäigud Stromkal
• Arenguvestlus :)

Veebruar

• AIESECi aastakonverents, kus rokkisin toredate liikmetega varajaste hommikutundideni
• Uue AIESEC Eesti juhatuse valimine
• Suur ja paha nohu ja külmetus
• AIESEC Tallinna uue juhatuse valimise avalduse ettevalmistus
• Soome suusapuhkus töökaaslastega ja paha peavalu terve ühe pika päeva
• Arvuti streikis jälle
• Kell 8:02 läheb juba valgeks!!! (12.02)
• Viljandi, Viljandi
• Täisliikmeks saada soovijatega intervjuud
• Juhatuse jagamistunnike
• Ärkamine lõputöö teemadel
• 2meetritpuhastilu
• Uued huvitavad mõtted AIESEC Tallinna struktuuri osas
• Ääretult palju huvitavaid vestlusi erinevate inimestega
• Pühapäev TTÜ kontoris :)
• Arenguvestlused minu tiimi liikmetega
• Klapid eest loeng!
• Mõned konsultatsioonid õppejõududega – "heh, jälle uus soeng?!" :D
• Teater "Kivid sinu taskutes"
• Koolitada sai ka vahepeal tööasju ja AIESECi asju
• Kino "Tuukrikell ja liblikas"

Ja nii see aeg mööda läkski :)

Ma olen alati arvanud, et igav on ainult neil inimestel, kes endale põnevaid tegevusi välja mõelda ei suuda.

Ja muuseas – varsti tuleb ju KEVAD!

Year 1995 – my family got it’s first computer that had windows on it. Really cool one and there was so much what we could do with it that we couldn’t with the one that we had earlier. For some reason, it became my favourite really fast and basically since then I was the one in our family that spent the most time using it. So what was I doing there? Mostly, I guess, chatting. At that time there was no MSN or Skype or such, so mostly it was in mIRC and ICQ (I seek you :D). Sometimes perhaps I used some other software as well or websites, but mostly it was those two.

I did like to chat with people from outside of Estonia mostly. That’s also when I got to know Marc (he lives in the USA, he visited me in Estonia in 1999 and I visited him in the USA in 2002) and Dylan from Canada with whom I’m still in contact every now and then. So these relations go waaaay back. There have been times for a year or two when they didn’t catch up with our technology here in Estonia and they didn’t reply to my e-mails as often as I wished and didn’t have time to chat either.

Anyways, those are the ones from out of country :D But then there were a lot of guys with whom I spoke with online all through middle and highschool as well. None of them hang around for that long that any strong relations could form and I’d still be in contact with them now. However, some of them did come to visit me in Viljandi :P and ofcourse, as I had grandma in Tallinn, I also met some of them in Tallinn. The thrill of it was always fun – it’s like a blind date when you set up a meeting, let the other person know how you look like and always arrange with one of your friends to call after 30 mins of the meeting just in case you need to bail out :D

Well, at one point I didn’t care for the chatrooms anymore, no meetings, no visits to Tallinn and so on. Those that I used to chat with were just history, something in the past.

Up until last semester, or the one before that, when I took this one class and it was taught by one of the guys from my past :D I guess we didn’t communicate that often then, I do remember that I met him once in Tallinn. And that’s about it. Just recently I happened to have another class with this other guy, and those two knew each other. So I mentioned it once that “oh, you know, I used to know this teacher” and so on :D Well, guess what happened more than half year later ;) The teacher came to talk to me and asked me why didn’t I say anything in the class :D I guess we both thought it awkward to talk about it and ask each other – umm, do I know you from somewhere?

Well, the most important learning point for me here is that… I’m meeting so many new people each and every day. Through AIESEC, waiting in line for the exam at school, asking homework from that person in the classroom – and you never know when it might happen that you meet that person again somewhere. I mean, I’m not chatting my heart away now like I used to, but there are so many other places that have just replaced chatting online. And if any of you meet me one day again – being it awkward or not – ask me that silly question “do i know you from somewhere?” and get it over with ;) It’ll help solve lots of weird situations that might come from not asking :P

Ma arvan, et see on aja märk. Triin kirjutab oma hallist nimekirjast ja Liisu kirjutab, kui raske on oodata sõprade poolt seda esimest kontakti ning ise mitte sõprade elu kohta uurida. Mina isegi kirjutasin mitte just palju aega tagasi, kuidas mulle tundub, et asi on ainult minus, või teistes või kes-teab-kelles. Aga ma arvan, et see on lihtsalt ühest küljest aja märk. Sõprusega ongi ju nii, et ainult aeg paneb ta proovile (no ja rasked hetked ka) ja kui mõlemapoolset huvi pole – no mida siis sellest üldse loota. Minulgi on ette tulnud rohkem kui küll neid hetki, kus ma mõtlen, et ei – nüüd aitab, mina enam nende järel ei jookse, las otsivad ise mind üles. Teisest küljest võetuna aga… meil on kõigil omad elud elada, üks asi ajab teist taga, kogu aeg tuleb aina sõpru/tuttavaid juurde ja katsu sa siis kõigiga lähedane sõber olla ja kogu aeg kursis olla, mis toimub.

Mina otsin endiselt nende inimestega kontakti, kes mulle tähtsad on. Õigemini, väga tähtsad. Sest vähem tähtsate jaoks ei jätku mul endalgi kontakti otsimiseks aega. Kuigi – hea uudis on see, et tänavuse aasta üheks pisikeseks sooviks oli mul siiski kirja pandud ka see, et ma mõnede vanemate sõpradega püüan uuesti selle sideme leida :)