Riina kogemised

Sarjast "oli kord suvi, Inglismaal":

Kiire väike mail, et teada anda, kuidas tänane päev oli...

Käisime jälle Savoy hotellis praktikal, harjutasime, kuidas banketil toitu
serveerida... Päris lõbus oli :D Pärast kooli šoppasime nati, aga
midagi väga ei ostnud... Ja pärast korraks koduskäimist käisime siinsamas
ümbruses ka nati poodides kolamas Sofiga... Aga siin on jamad poed.

Aga nüüd sööma, sest lubasin varsti linnas olla, lähen kirju postitama
internetikohvikusse ;)

Ciao bebé!

Kallistan kõvasti-kõvasti ka :)))

<Neljapäev, 24.06.04 18:00 GMT>

Found out the results for the BEST Summer Courses…

1. choice Chania – Sorry, not selected
2. choice Patras – Sorry, not selected
3. choice Madrid – In the Waiting List, woohoo!!!

Being in the waiting list is far far better than being not selected :) So now it’s either some people cancel or they don’t. That’s the only thing that sets me apart from getting to go or not… Hopefully things turn out the best and on 10th of July you’ll find me in Madrid, but we’ll see about that later on (latest I guess by May 10th)!

So take care & have fun! For me it’s time for bed :D

Et siis Taani, jah?

• Hinnad samad, mis Eestis EEK-ides, ehk siis reaalsuses 2x kallimad
• Rongiga saab igale poole, kaasa arvatud linna teises otsas toimuvale konverentsile
• Kahju, kui konverentsi korraldajatega piisavalt head klappi pole, et sellest osa võtta – oleks kindlasti poole lõbusam olnud :)
• Reedel kõndisime. Palju. Mina kontsaga saabastega :D Aga ööbimispaika jõudsin ikkagi kohale!
• Arvutist on igav filmi vaadata. Eriti kui sealt suurt midagi näha pole. Hea, et tegemist sellise filmiga oli, millel väga olulist sisu polnud, mida peaks pidevalt tähele panema
• Meeldiv on tõdeda, et "silmarõõm", kelle puhul on äärmiselt mugav kui ta "huviobjektiks" ei muutu, näitab oma seda külge, mistõttu ta "huviobjekiks" ei sobikski :D (suitsetamine jms)
• Kui konverents ootustele ei vasta, on vähemalt aastatega omandatud oskus sellest õppimispunkte leida ennast kuhjaga ära tasunud.
• Kui ametlikul õhtusöögil kellegagi rääkida pole, siis aitab vahel äraolevast tüdinud pilgust ja see võib õhtule hoopis uue suuna anda.
• Kui juba joosta, siis joosta. Kindlasti ei tasu ette võtta lõunasööki (kellel seda ikka vaja on) ja muidugi pole ju üldse loomulik, et mõnele seltskonnakaaslasele võiks meeldida hetkeks aeg maha võtta ja päikesepaistet nautida.
• Ükskõik, kui totter mingi kujutluspilt või visioon tunduda ei või esimese hooga, on siiski äärmiselt armas, kui see ellu viidud saab. Pühapäevane kokkamine ja õhtusöök oli väga tore, hariv ja õpetlik :)
• Paadiga sõita on tore. Isegi kui ilm päikesepaisteline, aga siiski väga jahe.
• Ja tagasi tulles ühe olulise punktini – kui see teadmine, et "silmarõõmust" kunagi "huviobjekti" ei saa lõplikult kohale jõuab ja kinnistub, tasub sellest ainult rõõmu tunda :D Sest kõige tobedam üldse on asju valedel põhjustel teha ;)

Ehk siis – Kopenhaagen oli tore, Taani üldiselt väga meeldiv, ja palju mõtteid sain oma kaustikusse ka kirja panna, mille üle on mul topelt hea meel ;)

Ja kes tahab rohkem teada või pilte näha, tsekib Facebook’i, sest ma siia ei viitsi lihtsalt panna praegu ühtegi :D

Kallipaid!

Kui mul täna veel kool pooleli ja magistriplaan peas küpsemas poleks, põrutaks ma tõenäoliselt esimeste külmade tulekuga otseteed Indiasse… või Brasiiliasse… või vähemasti kuskile sinna soojematesse Euroopa riikidesse ;) A niisama ei viitsiks minna, ikka mingi mõte peab ju ka sees olema! Kui mingit IT asja saaks tegema minna, oleks küll vist päris huvitav…

No igatahes rohkem inffi selle kohta, mida põnevat mujal maailmas oma erialal põnevat saaks teha 2 kuud kuni 1.5 aastat, saab siis kui minuga isiklikult ühendust võtta, uurida aiesec.net/snci veebilehte või siis www.aiesec.ee lehekülge.

Mine ja avasta maailma enne kui juured mulda ajad! :)

Viide: Snapshots from the World

Ahhoi siit hästi kaugelt jälle!

Esmajärjekorras väikesed vabandused selle eest, et ma ei ole vahepeal nagu eriti kirjutanudki, aga nagu edasisest näha on, siis on ikka ühtteist toimunud ka. Igatahes hetkel saadan arvatavasti selle kirja ära nii nagu ma ta umbes nädal tagasi valmis kirjutasin ja loodan varsti edasisest ka kirjutada, ma vist ei jõudnud ajaliselt eriti kaugele. Ahjaa, mis põhiline, mul on siin suur projekt hetkel käsil, teen oma internetilehekülge ümber ja uueks ja nii edasi, niiet tööd mul jätkub. Sellest aga hiljem, kui see internetilehekülje värk valmis saab, annan kindlasti ka teile kõigile teada, seniks aga head selle kirja lugemist!

Mina siin kirjutamas, mis vahepeal jälle toimunud on. Nagu ma siin avastasin, siis on jama selles, et viimasel korral kui see suur nädalaringvaate kiri oli, siis lõpetasin sellega, et sain kolledži juures inglise keele testi tulemused teada ja väga hästi oli sellega. See oli aga 6. detsembril ja nüüd on meil juba uus aasta käes. Niiet tuleb jälle üks pikk kiri. Aga selle kooli koha pealt hiljem veel veidi, hetkel hakkan asjaga pihta nii nagu ajaliselt toimus.

8. detsembril, mis nädalapäeva suhtes oli niipalju, kui laupäev, käisin teatris. See on seesama teater, kus ükskord varem juba käisin. Seekord oli tegemist jõuluetendusega, kui see midagi ütleb, siis Charles Dickensi üle maailma tuntud ‘Jõululugu’, kus peategelaseks ihne vanamees, kes jõuluööl kohtub kolme vaimuga ja siis heaks muutub. Kui eelmine kord pakuti seal õhtusööki, siis seekord oli tegemist jäätiselauaga. Käisime seal teiste au pairidega: Soili, Jelena, Julia, viimase hoolealused lapsed ja nende ema. Etendusele minek oligi Julia pereema idee, ta tegi meile selle jõulukingiks.

Sama päeva õhtul käisime Ann’i (meie community counselor) juures jõulupeol. See oli hästi ametlik, parkimisteenus, suupisted ja suurel hulgal inimesi, kelle vanus algas umbes 30st ja lõppes kuskil 65 kandis. Väga teistsugune pidu oli ja kuigi tegelikult oli seal väga igav, siis me pidasime vapralt peaaegu lõpuni vastu (me – Jelena, Julia ja mina). Pärast käisime viiendal avenüül tsekkamas, kui palju rahvast on ja mis toimub. Seal me kaua ei olnud, aga möll käis ja rahvast oli palju.

Järgmisel päeval lasti mul pikemalt magada, sest jõudsin suht hilja koju. Pühapäeva õhtul pidin lisaks selle pere lastele ka ühe Lisa tuttava lapsi vaatama, sest Lisa otsustas mingile kontserdile minna. Lisa oli õnneks mingi filmi laenutanud lastele vaatamiseks ja mingeid suuremaid probleeme ei tekkinud.

11. detsembril registreerusin oma kohustusliku kursuse jaoks. Sellise asja võtsin nagu keskkonnabioloogia: Lõuna Florida keskkonnad. Loodetavasti on asi huvitav, kindlasti parem, kui mingi igav ajalugu või lihtsalt inglise keel. Muidugi, kui mulle see ei meeldi, siis tean, keda selles süüdistada ja süüdistatav teab seda ise ka (heh, tglt oli see väike nali, kui ma kedagi üldse peaks tahtma süüdistada, siis peaks see ju ikkagi mina ise olema või kuidas =) Kooli koha pealt veel niipalju, et loodetavasti õnnestub mul veel võtta merebioloogiat, mis on väike 18-tunniline kursus keskkooli juures. Seal räägitakse, mis siit rannast näiteks leida võib (merikarbid jms). Veel tahan võtta fotograafia algkursust, kui aega üle jääb muust. Aga selles viimases ma veel nii kindel ei ole. 12. detsembril maksin selle kolledži kursuse raha ära niiet see peaks päris kindel olema, et ma sinna lähen.

14. detsember, mis teadupärast oli reede, käisin kinos ühte viimase aja paremat filmi vaatamas. Point oli selles, et seal olid väga hea näitlejatekomplekt ja sisu oli ka huvitav. Sellised väga head tegijad olid seal: George Clooney, Brad Pitt, Matt Damon ja Julia Roberts olid põhitegijad, lisaks neile oli seal veel aga palju noori näitlejaid erinevatest teleseriaalidest, täpsemalt umbes 5-6 erinevast noorteseriaalist. Sisust ei räägi ma midagi, et mitte ära rikkuda vaatamist teiste jaoks. Igatahes minule meeldis.

15. detsembril tegin suure avastuse – minu lemmikvärviks on siin kujunenud punane. Selline tõsine heledam punane. Vahva ju. Sellega aga päev alles algas. Hiljem käisin oma viiendal jõulupeol, mis kujunes väga vahvaks, sest sain umbes 3 noore inimesega tuttavaks ja avastasin, et margariita on üks väga hea tekiilakokteil ja nii edasi. Väga vahva pidu oli.

Pärast seda ei toimunud tükk aega midagi uut kuni 22. detsembrini, kui me ühte päris vahvasse lõbustusparki läksime. Busch Gardens asub Tampa lähedal, mis on siit umbes paari tunni sõidu kaugusel. Selle kohta saab pisut rohkem informatsiooni http://www.buschgardens.com kui kedagi peaks lihtsalt huvitama. Igatahes oli meil seal hästi vahva. Järgmisel päeval tulime koju tagasi hommikupoolikul ja tegime terve päeva mitte kui midagi (vist =) Kontrollin hiljem järgi.

Igatahes oli see kogu pika üritustejada alguseks ja nendest üritustest kirjutan juba järgmine kord.

Kõike head ja ilusat uut aastat siit veel nii hilja soovimas, kellele veel ei ole jõudnud seda soovi edasi anda ja et teil seal ikka hästi läheks jne.

Parimate soovidega,

Riina @ Naples, FL

P.S. Varsti saab uusi pilte ka näha loodetavasti, niiet hoidke pöialt, et ma siin omadega ruttu valmis saaks, sest nüüdsest peaks ka pisut muutuma ka nende vaatamise formaat. Lihtsamaks loodetavasti ja kommentaaridega.

Vahvad mälestused vajavad ju aeg-ajalt meenutamist. Hea on, kui see on sedamoodi lihtsaks tehtud, et võtad ühel hetkel oma kunagised kirjutatud kirjad paberkujul kätte ja muudkui aga loed. Veelgi toredam oleks aga nad oma üldisesse meenutuste ajaveebi üles panna, et kõik kenasti hiljem koos oleks.

Seda kõike mõeldes tekkis mul tore idee panna aja jooksul kirja oma Ameerika kogemused ja kirjutised, mida kodustele ja sõpradele aeg-ajalt saatsin. Aasta algusepoole on neid kirju rohkem, hiljem aga juba tunduvalt ülevaatlikumad ja harvemad.

Igaljuhul teen otsa lahti postitusega, mille kirjutasin Jaanuari alguses 2002 aastal, sest just selles kirjas on ära öeldud, mille heaga ma umbes 5 aastat tagasi detsembrikuus tegelesin :)

Ilusaid mälestusi mööduvatest aastatest soovin teilegi ;)

I was aupair in the USA for about a year. Well, it was pretty long time, considering that there was something different happening every single day. So I’m not even going to bother putting all the memories down here in writing. Instead I’ll try to get some pics scanned to my computer by some magic technicians and I’ll let you see it for yourself what happened there :D

Just moments ago I was looking at the negatives of the pics I did there and I was wondering… At the moment there are 30 films altogether, which basically means 30×25=750 pictures were taken with my camera. Plus some extra pics that I got from Julia, another aupair from Germany and plus some 4-5 films of pics that my mom took. Now, what makes me wondering, is that what if I had a digital camera there with me… Would I still have only 750 pics, or would I have twice that, or maybe even 3-4 times that many pics? Would the quality of the pics still remain the same? I mean, I’m looking at the pics and I’m amazed at the colors and such. Almost every photo tells you a story – well, at least to me as I remember the situation when and where it was taken.

So, for some reasons, I feel a bit sorry that the digital cameras rule the world now. The pics are taken without hesitating, just click here and there. Also at times people are so bored of clicking, they fail to take that once in a lifetime pic and later on there’s no reminder at all.

Well, at least I have my memories to keep me on the safe side and whenever I feel like it, I’ll just open the albums and take a look at them. However, I’ve began to feel that I’d love to have them on digital form as well – so stay tuned for more information about more pics beign uploaded when I was living in the US and A and enjoying myself as much as possible ;)

It doesn’t happen too often that a show which you really like ends for good. Since the first episodes I saw, I’ve really liked Six Feet Under. And by saying I like the show, I mean that I try to watch it when it’s on. It doesn’t happen too often though. The thing that fascinated me most was that it was different, totally different from all these fancy shows about beautiful people who can’t manage their lives. I mean, this show is about death surrounding us in every step of our lives.

Anyways, to cut the long story short, I really wanted to see the last episode and the coolest thing was that they showed what’s gonna happen to each of the characters. Do you know the fealing when another book/film/show has ended, well-written and such, and wondered, what will happen to these characters next? Well, they gave us the answer. A great one, I think! And that’s the best thing about Six Feet Under – it surprises you each time you happen to watch it.

You can read more about the show here: http://www.hbo.com/sixfeetunder/

PS. The abovementioned doesn’t mean I will watch the re-runs. What’s shown is shown and I have seen just about enough. It would be cool if something as cool would come along one of these days ;)

Nüüd on küll häbematult kaua juba mööda läinud aega, aga siin ta, kauatehtud kaunikene, lõpuks on:

Alustagem siis algusest. Mitte sellest, kuidas ma üritusest teada sain, ega sellest kuidas ma ime läbi valitud sain ja isegi peaaegu soodsad lennukipiletid leidsin. Hoopis sellest, kuidas ma laupäeva öösel vastu pühapäeva juunikuu 19ndal kuupäeval kell pool 2 öösel Riia poole startisin. Läbi ime õnnestus mul isegi kõik vajalik kaasa pakkida, kuigi kohati tundus kahtlane, sest Tallinnast lahkudes suutsin oma seljakoti ära lõhkuda ja selleks ajaks, kui hekki pügama hakkasime, polnudki mul veel mitte midagi pakitud. Samas oli mul juba ette teada, et seal lubatakse terveks nädalaks ilusat ilma, seega polnud ka väga pikalt mõtlemist, mida võtta ja mida jätta. Tagasitulles avastasin, et kasutamata jäigi täpselt üks kampsun ja ühed sooja ilma püksid. Nii et riiete koha pealt läks seekord superhästi. Endalegi üllatuseks kaalus mu kohver seekord 5 kilo vähem kui lubatud, tavaliselt kipub pigem 5 kg rohkem seda kaalu olevat :P

…

Täispikkuses reisikiri mu Kölni IW 2005 seiklustest.

Niisiis, alustan kohe päris algusest, kui sain teada, et mul Inglismaal sugulased on. Helistasime pärast “Sakalas” nähtud kuulutust ja siis otsustas minu vanaema vennapoeg, et ta tuleb koos sõbraga Eestisse. Nad käisid siin ja veetsid kolm fantastilist, tihedat päevaplaani ja ohjeldamatut eestlastele iseloomulikku söömist täis päeva.

Umbes sel ajal tekkis ka plaan, et sinna ma lähen. Allan (nii on mu sugulase nimi) hakkas sellest alguses rääkima ja eks tänu sellele oli mu ema ka reisiga nõus. Allan ostis reisipiletid internetist ja mina broneerisin laevapiletid – olin täielikult valmis 11. märtsil lennukile minema.

Kogu reisikiri